Jõulud juhhei

Tere!

Vahepeal on päris palju juhtunud, et saaks jälle ühe postituse kokku keerata. Põhiliselt oleme vaid töötanud :D. Minul (Lauril) oli vahepeal 17 päeva järjest double-shifte (topeltvahetusi) päevas, mis tähendab hommikul 7-8st õhtul 23-24ni välja. Siiski kahe vahetuse vahel 2-3h pausi, kuid selle ajaga ei jõua mitte midagi tarka ära teha. Eelmine nädal tuli mul kokku 92,5 tundi, mis läheneb ajuvabasusele. Laural on ka tunde 50-70 ringis, mis on statistikat vaadates päris palju. Õnneks tulid jõulud - 25. detsembril oli Tavern kinni ja saime vaba päeva. Kuna enamus kaevureid on jõuludeks Sidneysse, Melbourne'i, Perthi jne koju pere juurde läinud, siis saame ka meie hingata ja tänu sellele on tunde natukene vähem.

Vahepeal olid ju jõulud! Üks pilt on ka illustreerimaks seda, kuidas me sakslastega jõule tähistasime. Mina sain jõuluvanalt 16gb mälupulga ning 2 pluusi ja Laura sai ilusa kella ja märkmiku. Lisaks meile mõlemale tõi ta veel kaalu (ilmselt arvab, et me oleme paksuks läind), uue voodipesu, palju kommi ja veel erinevaid asju :D. Viljakad jõulud olid, tuleb kohe hea lapse tunne peale. Esimesel jõulupühal läksime sakslastega ühe jõe äärde peesitama ja köiega vette hüppama. See oli palju lõbusam, kui tööl käimine! Pärast seda tulime koju, tegime piipu, jõime jäätisekokteile ja vaatasime filmi. Täitsa inimese tunne tuli peale, sest sai üle pika aja midagi ka nautida.

Kui nüüd veel millestki huvitavast, siis minu parim tööpäev oli siis, kui Tavern elektrita jäi. Mina olin sel hetkel kitchen-hand ja nõusid pesta ei saanud :D Küll see oli alles tore päev. Kui üleüldse rääkida köögis töötamisest, siis see mulle eriti ei meeldi. Enamus aega pean nõusid pesema ja midagi hakkima või muudmoodi kokkasid abistama. Positiivseks küljeks on see, et ma saan tasuta süüa ja hästi palju. Köögis töötab head-chef John, kes ka eriti mulle meelt mööda ei ole ja 3 meest Balilt. Nad on päris toredad ja kuulavad köögis tavaliselt Bali trance muusikat, Bali armastuslaule, Justin Bieberit või midagi Britney Spearsilt, näiteks laul "Lucky" :D. Bali poistel on kõigil saare peal naised ja lapsed, kellele nad iga kuu raha saadavad. Aastas ~4 kuud saavad nad puhkust, et veeta see kodus oma perega. Natuke kurb elu on neil, kuid nad ei saa oma naisi ja lapsi Austraaliasse tuua oma spetsiaalse usu pärast, millest ma lähemalt rääkida ei oska. Perest peab keegi alati Balile jääma.

Laura on juba tööle läinud ja minul on täna vaba päev (2. järjest!). Temperatuur on suvele lähenenud ja ühel päeval oli 47 kraadi varjus sooja ning ma pidin õues päikse käes töötama. Küll see oli alles higirohke ja võttis meeletult energiat.

Sellisest palavast kliimast soovime teile lumerohkeid jõulupühi ja toredat uut aastat :)

Ja juba jälle postitame

Tere tervist!

Avasin just meie Austraalia blogi lehekülje ja olin jõudnud läbi lugeda meie viimase postituse esimesest lõigust poole, kui tekkis tahtmine kiiruga uut postitust koostama hakata. Viimati kirjutasime teile pärast oma kõige esimest vaba päeva Karrathas. Nüüdseks oleme aga jõudnud juba viie day off’i kaugusele (või võiks isegi öelda, et kuue, kui ka see nädal oleks meile üks puhkepäev jäetud, aga ei, seekord mitte) ja terve selle aja jooksul ei ole jõudnud sõnagi Välkude päevaraamatusse kirja panna. Püüan nüüd siinveedetud ajale tagasi mõelda ja tegemata töö kuuekordselt tasa teha.

Tööst nii palju, et mõlemad oleme omale jälle väikestviisi uusi ülesandeid juurde kogunud. Mind koolitati välja spordibaari masinaid kasutama, tabloosid uuendama ja muud säärast. See on kõik vajalik selleks, et väsinud töölised oma lemmiknime või õnnenumbriga hobu või kutsu võidule saaksid panustada ja seeläbi (enamasti) kõvasti raha kaotada. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et nüüd saan ka hommikusi kella kaheksast või kümnest algavaid vahetusi teha. Lauri on aga oma sõrme hoopis köögi ukse vahele pistnud. Eile sai esimest päeva kitchen hand’i tööd proovida. Kahjuks lõppes Lauri eilne tööpäev varem kui minu oma ja täna hommikul jälle algas varem, mistõttu pole olnud võimalust pikalt köögitöö muljetest kuulda. Eile õhtul töölt lahkunud Lauri näoilme ja täna hommikul kuuldud lühidate kommentaaride põhjal võib aga öelda, et see töö on küllalt pingeline ja väsitav. Köögis töötamisel on ometi ka üks pluss-pool: tasuta hommikusöök plus lõuna- ja õhtusöök restorani menüüst omal vabal valikul. Täna hommikul ootas mindki külmkapis karp cheescake’ga. Lauri õnneks võib aga loota, et kolme köögi päeva sisaldavad nädalad saavad olema ajutised, kuna praegu asendavad poisid üht puhkusele sõitnud köögitädikest. Üks päev nädalas köögis töötamist ei ole ilmselt hullu.

See nädal on üldse Tavernis väike tööjõu puudus. Paljudel töötajatel, sealhulgas ka meil, ei ole vaba päeva ning ka tunde on igapäevaselt pisut rohkem kui muidu. Kui minul tuleb sel nädalal kokku 60 tundi, mis on 7 päeva kohta täitsa normaalne, siis Lauri tunnid on kuskil 80 ringis. Järgmisest nädalast on meil aga üks meessoost töötaja juures ning kõigist ülesannetest, mis jagunesid enne kahe mehe vahel, peaks nüüdsest jätkuma kolmele. On põhjust arvata, et Lauri järgmise nädala graafik ei saa enam selline hullumaja olema.

Vahepeal oleme kahjuks avastanud seda, et meie staffhouse on kõigist olemasolevatest vaieldamatult kõige nigelam. Ainsaks plussiks teiste ees on asukoht Taverni lähedal. Kuid ka siin on paremaid ja halvemaid tubasid ning meie pääsesime just järgmisele levelile J. Nimelt kaks briti tüdrukut, kellega koos elasime, kolisid mujale, mille peale me nende toa vallutasime. Koos oma suure voodiga muidugi. Nüüd oleme laelambi ja suure peegli võrra rikkamad. Riidekapp on ka pisut vägevam – rohkelt riiuleid ja just täpselt parasjagu riputamise ruumi. Kui nüüd veel asiaadid konditsioneeri ka kogu aeg maha ei keeraks, ei olekski üldse enam millegi kallal nuriseda.

Briti tüdrukute asemel kolis meie juurde üks Sakslastest paarike, kes alates tänasest Tavernis tööd alustavad. Üheksateistaastased Alex ja Vivian. Nii palju kui ma nendega eile suhtlesin, tundusid nad äärmiselt toredad inimesed olevat. Võib loota, et meil saab nendega siin väga vahva olema.

Selle kuu aja sisse, mil me oma blogi uuendanud ei ole, on jäänud ka meie sünnipäev. Seda päeva tähistasime küllaltki tagasihoidlikult. Olin plaaninud reedel, 25. novembri päeval koogi meisterdada, et see õhtul tööle kaasa võtta ja pärast tööpäeva lõppu, kui kell juba üle südaöö on ja kuupäev kahekümne kuues, seda kõigi Taverni usinate töömesilastega jagada. Juhtus aga see, et nii mind kui Laurit kutsuti lisaks ette nähtud õhtusele vahetusele juba hommikul vara tööle. See aga ei saanud minu väikeses peakeses ammu-ammu valmis hautud plaani pastat ja kooki valmistada, ära rikkuda. Nii ma siis küsisin endale 45minutilise pausi, mille jooksul koju vudisin ja koos Lauri abiga nii pasta kui ka koogiga hakkama saime. Kahjuks selleks, et meie tegevuse tagajärjena tekkinud kaos likvideerida, kulus veel 15 minutit. Pikk paus oli mulle aga lubatud, kuna meie supervisori sõnul olid nad kohustatud mulle vastu tulema kuna mina olin neile vastu tulnud sellega, et ettenähtust 8 tundi varem tööle nõustusin tulema. Järgmise pausi ajal käisime jälle kodus, sõime õhtuks pastat, kaunistasime koogi marjade ja šokolaadiga ning võtsime kiirelt tehtud kaunikese endaga kaasa.

Järgmisel päeval, ehk siis päris sünnipäeva päeval käisime Chloe juures basseini ääres mõnulemas, pärast mida tegime väikse õhtuuinaku ja läksime Icon’isse – väidetavalt Karratha parim söögikoht – õhtust sööma. Sellega ületasime küll oma Vihulas püstitatud restoraniarve rekordi, kuid eriliselt nauditavaid maitseelamusi juurde ei saanud. Minu mereanni pasta nägi küll oivaline välja: krevetid, kala, kammkarbid ja kõige tipuks suur terve lobsteripoolik (ei teagi, mis see eesti keeles on, kas vähk või homaar). Igatahes ülimalt ahvatlev nägi välja. Maitse poolest oli küll ka väga hea, aga ei midagi sellist, mille poolest seda eriliseks elamuseks pidada. Lauri lammas nägi samuti ahvatlev välja, kuid maitse poolest ei midagi erilist. Tema sõnul eelistaks ta nende tehtud pudrule pigem meie restorani pulbrist tehtud kartuliputru. Liha kohta mul kahjuks kommentaarid puuduvad. Kuigi lootused selle koha osas olid kõrgemad, kui see, mida me kogesime, oli ikkagi tore kodust välja saada ja natuke koos mingis tavapärasest erinevas keskkonnas ja olukorras aega veeta. Kõhud täis, kutsusime courtesy bus’i (buss, mis inimesi baari toob ja baarist koju viib) meile järele ja läksime Tavernisse. Ryan, meie supervisor, oli meile lubanud tasuta sissepääsu, mis võõrastele maksis 40AUDi ning paar tasuta jooki. Kõik selle me saime. Tagasi koju jõudes nautisime veel natuke külma õlut ja veini ning ajasime juttu kuni teised tööjuures järjekordse laupäeva õhtu tagajärgi likvideerisid.

Kuigi see nädal on erakordselt kiire olnud, jõudsime meie Chloe ja Stephanie’ga esmaspäeval rannas käia. Sellel ajal kui tüdrukud rannas peesitasid, tassisid Lauri ja Ian (Stephanie poiss-sõber) koos väljas palava käes raskeid laudu-toole ja kirusid oma rannas lebavaid laiskvorste. See oli esimene kord rannas üle lugematult pika aja, arvestades seda, millises kliimas me viibime. Tee randa, kus me käisime, viis läbi täieliku kivikõrbe ning kohale jõudes ei viibinud seal ainsatki hingelist. Pole ka midagi imestada, kuna selleks, et sinna ligi pääseda, tuleb esiteks teada, et selline koht on olemas, tuleb omada korralikku maasturit ja oskusi sellega ümberkäimiseks ning leida üles õige tee. Ainuüksi sõit keset täielikku kivikõrbe tühermaad kestis ligi 45 minutit. Kuigi ranna-aega jäi meile vaid kuskil tunnikese jagu, nautisime sellest iga minutit. Loodan, et saame õige pea ka Lauriga koos ühe rannaskäigu ette võtta. Selle koha pealt võib loota meie uutele naabritele, Sakslastele – neil on auto ;). See kord tuleks siiski mõni kergemini ligipääsetav koht leida.

Lõpetuseks võiksin kirjutada veel paarist huvitavast seigast. Paar nädalat tagas kui Lauri bottleshop’is töötas, jäi ta ühe kliendiga pikemalt rääkima. Teemaks nimelt elu Eestis. Selle peale, kui Lauri siinsete palkade suuruse ilmestamiseks tõi näite sellest, kui lühikese ajaga ta Tavernis töötades teenib oma ema kuupalga, andis klient talle imestusest 50 dollarit, paludes see anda oma emale. Siit tervitused Endlale J! Teine vahva seik oli kord kui me oma vabal päeval pool päeva maha olime maganud, peale seda hilist hommikusööki nautinud ning siis end shopping centre’sse lasknud viia. Vaja oli Laurile tööriideid leida ja muud nidi-nodi. Mõlemad toidupoed olid sel päeval millegipärast pooltühjad, mistõttu käisime kõigepealt ühes poes, siis järgmises ja siis jälle uuesti esimeses. Lõpuks kui oma poetuurid tehtud saime, oli kell vist kusagil poole 8 ringis. Väsinud ja kõhud tühjad, istusime keset ostukeskust pingi peal ja püüdsime bussijuhti kätte saada, et ta meid poest koju viiks. Kui me seal paar minutit kedagi telefoni teel kätte saamata istunud olime, tuli meie juurde tädike suurte üksteise peale laotatud paberkottidega, mille seest paistsid suured kandilised pappkarbid ja küsis, kas me soovime pirukaid. Minu kohmetult naeratava arusaamatu näo, jaatava vastuse ning küsimuse peale, miks ta meile tasuta pirukaid tahab pakkuda, ulatas ta mulle ühe paberkotti pakitud alusetäie, öeldes, et nad peavad pagaripoe kinni panema. Kui karbi paberkotist välja tõmbasime, leidsime sealt kolmteist suurt pirukat, millest igaühe hinnaks pea viis dollarit. Küll need Austraallased on alles lahked :D. Kui juba asjade jagamisest rääkima hakkasin, siis võib siia hulka mainida ka õllekastid, millega Lauri kahel päeval töölt koju on tulnud. Nii et ka tasuta alkoholist ei tule meil puudust. Igaõhtused staffie’d ja tasuta õlled – mis nii viga. Ja kuna Lauri on kümnete viisi tasuta õlut saanud, võtab ta nii mõnelgi õhtul töölt staffie’ks omale suure Magnersi siidri, et koduseid õlle- ja siidrivarusid balansis hoida.

Kõige lõpuks veel üks ja kõige huvitavam seik: Lauri on peaaegu et kiilakas ja mina olen selles süüdi. Nimelt ostsime juba pea kuu aega tagasi Lauri initsiatiivil masina, millega juukseid ajada, kuna juuksuris käimine on kallis ja tema sõnul on „pikad” juuksed üleüldse siin üks igavene tüütus. Ehk siis pärast nädalatepikkust edasi lükkamist pistsime paar päeva tagasi masina stepslisse ja tegime Lauri juustega üks null. Kuigi see masinaga juuste maha ajamine tundub jube lihtne tegevus, ei ole sugugi nii, et siuh lips ja valmis. Päris pikalt pusimist oli, et see sõjaväelasevälimus okeilt välja tuleks. Igatahes nüüd on tehtud ja ei ole hullu midagi. Alguses oli natuke nagu võõras mees, aga nüüd on jälle oma.

Saigi vist kõik. Kell on siin nüüd pisut üks läbi. Ootan veel paar tunnikest kuni Lauri koju tuleb, et üks tema uut imagot tutvustav pildike teha ja see ka käesoleva postituse juurde lisada. Hahaha J

Asi on nüüd selline, et see postitus on sellisel kujul siia ülesriputamist oodanud juba laupäeva pärastlõunast saadik, aga Lauri ei lasknud laupäeval töölt tulles endast pilti teha ja siiamaani ei ole teda korralikult kaamerasilma ette saanud. Seega ei ole mul kahjuks teile ühtegi lühikarvalise pilti näidata, aga parem ilma pildita kui üldse mitte midagi. Kauemaks ei saanud seda pikka juttu desktopile kükitama jätta. Küll pildi ka saab.

Tere-tere jälle.

Et Te liialt ei kadestaks ja arvaks, et meie elu siin Austraalias ainult imeilus roosa ja lilleline on, siis kirjutan siia lähemalt meie kahest esimesest day off’ist alates Karratha Tavernis tööle asumisest. Hoiatan ette, et siit tuleb üks pikk ja igav postitus.

Igale töötajale on nädalas ette nähtud üks vaba päev. Eelmisel nädalal oli meile puhkamiseks antud pühapäev ja sel nädalal esmaspäev – ehk siis kokku sai lausa kaks päeva jutti. Vaat kui tore. Leppisime juba töökaaslastega kokku, et laupäeval, kui meil on nädala viimane tööpäev ja ühtlasi ka halloween, läheme meiegi nendega pärast tööd kuhugi istuma ja jutu kõrvale meelepärast joogipoolist limpsima. Siiani me ei olnudki meist eraldi elavate töötajatega väljaspool Tavernit eriti suhelnud. Tihti hakkasid Lauri vahetused hommikul 7.30, mistõttu pärast tööpäeva lõppu, mis enamasti leiab aset peale südaööd, ei kippunud enam kodust kaugemale rändama ega õlle- või siidripudeleid avama. Seega laupäev oli kokku lepitud.

Reedel päeval ei olnud aga mul enesetunne kuigi hea ja kraadiklaas näitas 37.8kraadist palavikku. Vaatamata sellele otsustasin ikkagi tööle minna – tüüpiline minu ettekujutus, et palavik jookseb tragi terve ja tugeva lapse nägu tehes ise suurest hirmust minema. Paracetamolid pidid ju ometi ka minu poolt rääkima. Ometi andis kehv enesetunne tööl tunda. Järgmine päev oli aga parem ja läksin jälle tööle. Sama päeva, laupäeva, õhtuks ei olnud halvast enesetundest enam suurt midagi järel, mistõttu lõpetasime kõik koos oma argised toimetused Tavernis ja suundusime koos ülejäänud töötajatega ühte staffhouse’idest halloweeni tähistama, nagu oli lubatud. Kulutasime osa möödunud nädalaga kogunenud ja alles jäänud tipist siidri- ja õllekasti ostmisele, haarasime neist mõned endaga kaasa ja mõnus õhtu meie ägedate töötajate seltsis võis alata.

Pühapäeva hommik ei olnud aga enam sugugi äge. Arvasin, et minuni on jõudnud elu esimene pohmell (jah, mul siiamaani ei ole neid tekkinud veel, ptui-ptui-ptui). Olin juba jõudnud järeldusele, et siidrid ei ole seda väärt, et järgmisel päeval sellist kirjeldamatult halba tunnet taluda ja otsustanud edaspidises elus alkoholi mitte tarbida. Või siis vähemalt mitte üle kahe siidri või pokaali veini õhtu jooksul. Kui aga Lauri üles ärkas, kinnitas ta mulle, et ma olen lisaks kõigele muule ebanormaalselt soe, mispeale torkasin kraadiklaasi kaenla alla. 39,8.

Piinlesin päevläbi värisedes voodis, vaarudes aeg-ajalt vaid toa ja tualeti vahet – pea käis korralikult ringi ja valutas meeletult. Lauri tassis mulle teed ja vett ning neelasin iga nelja tunni tagant paar paracetamoli. Kõige selle peale näitas kraadiklaas kümme tundi hiljem 40,5. Kutsusime kiirabi, kes kohale tulles meid haiglasse kaasa soovis võtta. Teel oma toast välisukseni kukkusin hoolimata arstitädi ja Lauri toetavatele kätele nende kahe vahel kokku ja ärkasin juba elutoa diivanil, mispeale mind kanderaamil haiglasse veeretati. Seal võeti vere- ja uriiniproovid. Pidevalt mõõdeti vererõhku, kehatemperatuuri ja südamelööke – esialgu iga natukese aja tagant, siis iga 30 min, iga tunni ja lõpuks iga kahe tunni tagant. „Sinu vererõhk on ikka veel tugevasti alla normaalse”, vabandasid arstitädid mind üles ajades ja kinnitasid, et peavad mu vererõhul silma peal hoidma.

Nii ma siis külmetasin kuskil õhtul kella kümnest-üheteistkümnest kuni hommikul kella kaheteistkümneni haiglas. Selle peale, kui ma lühikeste pükste ja topi väel lina all lõdisedes viisakalt küsisin, kas ma saaks omale teki peale, vastas arstitädi mulle veel viisakamalt ja naeratades, et ei saa, aga ma võin teise extra saada. Nii ta siis tõigi mulle extra lina ja kaks topsi jääga vett, paludes neet kohe alla kulistada. Brrr. Kui hea, et nüüd enam külm ei ole.

Tegelikult olid haiglas kõik hästi toredad ja said mu palaviku kohe kiirelt alla. Selles osas, mis sellise palaviku põhjuseks võis olla, nad selgusele ei jõudnud. Igatahes sain minigd antibiootikumid, mida võtan kaks korda päevas ja nii kõigest kolm päeva. Kui siis veel mingeid kaebusi esineb, pidin nende onude-tädidega jälle ühendust võtma. Praegu küsisin tööjuurest paar vaba päeva, võtan rohtu ja pikutan viimast haiguseväsimust välja.

Igatahes emad-isad, vanaemad ja kõik teised ka, ärge palun muretsege. Nüüd tunnen ennast juba väga hästi. Võtsin just kraadiklaasi kaenla alt – 36,6. Juba kolmandat korda üks ja see sama J. Enesetunne läheb iga hetkega üha paremaks.

Luban, et järgmine kord kui kirjutame, on kõik jälle imeilus roosa ja lilleline.

Tere!

Jätkan sealt, kus eelmine kord jutt pooleli jäi. Neljapäeva hommikul viis Maik meid 20km kaugusele olevasse lennujaama Proserpine'i, kust lendasime läbi Brisbane'i ja Perthi Karrathasse. Lennusõit oli väga väsitav nagu ka need pildid illustreerivad.

Karrathas tuli meile vastu Charlie, kes nägi välja siuke vana ja kombetu päss (tegi autos suitsu) ja viis meid meie staffhouse'i, kuid nüüd oleme aru saanud, et väga vinge mees on :). Seal tutvustati meid kahele asiaadile (abielupaar), kes tegid meile väikese sissejuhatuse maja reeglitest. Meiega koos elab veel nende väike 5-aastane poeg :D ja veel üks iirlane ja inglane. Kokku on meid elamas siin 4-toalises majas 7. Seadsime end oma tuppa sisse ja käisime ka ostukeskuses(30 min jalutada) omale külmkappi varusid täiendamas (külmkapp on 7 inimese peale liiga väike, kuid kokkuvõttes on sama suur kui Airlies) Enne oli meil küll merevaatega tuba, kuid siin on meil fully konditsioneeriga maja jess! Siin on see täiesti asendamatu vahend, sest praegu on siin kevad ja tihti 35 kraadi sooja ja kohalikud peavad seda veel jahedaks. Suvel peaks temperatuur küündima 45 kraadini, mis on tõsine põrgukuumus. Kui isa Toomas küsis, mis temperatuur meil on ja ma vastasin, et 37, siis ta vastas selle peale:"Ma ei küsinud kehatemperatuuri :D"

Karratha Tavern (karrathatav.com.au) on pindalalt suur ühekordne maja Karratha keskel(2-3 minutit meie elukohas jalutada), kus on alkoholi pood, 2 baari, restoran ja kõrval majas pakutakse ka majutust (motelli moodi maja). Üks baar on nn spordibaar, kus on kõik seinad televiisoreid täis ja tihe panustamine käib. Esialgne mulje oli päris naljakas, kuidas täiskasvanud mehed vaatavad koerte või hobuste võiduajamist ise täiest kõrist kaasa elamas. Teine baar on rohkem klubile iseloomulik ja kus töötavad "skimpied", kes on väga nappides riietes tütarlapsed(iga nädal on nad erinevad ja nad on ikka väga koledad). Klientideks on maailma kõige mehisemad mehed - karvased tatöveeringutega kaevurid, kes pärast tööd mustade riietega tulevad oma sel päeval teenitud raha maha jooma. See on selle linna juures hämmastav, et tundub nagu nad peale joomise mitte midagi muud ei teegi. Hommikul tulevad juba inimesed baari ja hakkavad tinistama. Kuna siin läheb kella kuuest pimedaks, siis tavern pannakse tavaliselt varasemalt 12 öösel kinni.

Nüüdseks oleme juba nädal aega siin töötanud ja oleme väga rahul. Mina olen Maintenance/yardie positsioonil, mis hõlmab suhteliselt kõike. Vahetan õllevaate, täidan külmikuid külma õllega, viin baaritütarlastele jääd juurde, teenindan bottleshopis kliente, koristan laudadelt taldrikuid ja klaase, viin prügikaste välja jnejne. Töö on väga lihtne ja nädala sees on ka passimist päris palju. Laura ülesanneteks on restoranis toitu lauale viia, tellimusi võtta, baaris teenindada või bottleshopis müüjaametit pidada. Kokkuvõttes on palgad väga head ja ka töötunde koguneb päris palju. Lauril tuleb see nädal suisa 60 tundi täis ja Laural 50. Lisaks saab Laura päris kõvasti jootraha. Meil on nädalas ka 1 vaba päev, mis alati on meil õnneks ühel päeval.

Taverni programm on samuti huvitav, sest näiteks täna peame endale kostüümid selga tõmbama halloweeni puhul, mis teeb tööpäeva veelgi huvitavamaks. Teisipäeviti mängitakse klubimuusikat, kolmapäeviti on karaokeõhtud ja nädalavahetusel veel erinevad eriprogrammid. Näiteks paar päeva tagasi esinesid siin meesstriptiisitarid, mis tõi kõvasti naiskliente tavernile juurde. Eriti üllas tunne oli siis, kui spordibaaris näidati Moskva finaali, Kanepi ja Cibulkova mängu (küll aga 5 päeva hiljem :D)

Karratha puhul meeldib meile veel väga selline omapärane kõrbellik loodus. Mulda kuskil ei ole ja selle asemel on oranž savi, meenutab liivaväljakut tennises. Suvalises järjekorras on pilte meie Tavernist, bottleshopist, spordibaarist ja üleüldisest Karrathast.

Jällenägemiseni!

Heihopsti, kõik kodused ja teised armsad, kes te meie tegemiste-toimetamiste vastu huvi tunnete. Vahelduseks on Laura jälle blogi puldis koha sisse võtnud J

Me siin oleme juba viimased nädal aega Airlie Beachis vaikselt otsi kokku tõmmanud, et viimaks homme hommikupoolikul lääne-Austraalias asuva väikelinna, Karratha, poole teele asuda. Laupäeval oli minu viimane tööpäev Fish D’vines, pühapäeval tegime Lauriga mõlemad oma viimased asjaajamised Beach Plazas (Lauri tegi Tai restoranilele delivery’t ja mina tegelesin India söögikoha klientidega). Pärast tööd võtsime Fish’st veel viimased poole hinnaga söögid-joogid ja kolisime kotsa ära, kuna Lauril ei olnud pärast viimast tööpäeva just kõige parem tuju – „huh, täpselt õigel ajal viskas see töö täielikult kopa ette”. Esmaspäeva-teisipäeva hommikud möödusid veel housekeepingu tähe all, kuid põhimõtteliselt on see seitsmepäevak olnud juba ikkagi vaba nädal. Jätsime endile pisut aega, et Airlies puhata ning päikest ja mittetöötamist nautida. Ja muidugi nii kui endale sellised plaanid teed, siis keeravad ilmad metsapoole. Nii me siis olegi esmaspäevast saadik kodus konutanud – õues puhub tuul, sajab vihm ja päikesepoiss on juba ammugi täiesti unustatud tegelane.Karrahta ilmateade näitab õnneks sootuks kollasemat pilti ilma valgete vatitupsude ja siniste pisarapiltideta. Sealne ilmapilt on suur, rõõmus ja kollane.

Täna igatahes hakkas mulle viimaks see äraminek kohale jõudma ja väike elevusepisik on kajuba sees. Airlie Beach on ennast selle kuu ajaga tegelikult juba ammendanud. See koht on ikka tiba-tiba-tilluke – põhimõtteliselt 500meetrine tänavajupp. Täna veel viimast korda ajaviiteks mööda poode kammides sain aru, et on viimane aeg edasi liikuda. Eriti kui arvestada seda, et meie Austraalias viibimise aeg on piiratud. Kuigi homme, pärast vaid pooleteisttunnist lendu Brisbane’i, ootab meid ees piiiiikkkk 8tunnine ootamine sealsamas lennujaamas, et liikuda läbi pilvede edasi Perthi ja sealt Karrathasse – seda jälle pärast kuuetunnist ooteaega... Küll elame üle. Igatahes lõpuks, kella kolmveerand üheksaks reede hommikul lubatakse meid Karratha lennujaama kohale toimetada, kuhu siis juba kohalikud tööandjad meile järele tulevad. Mis edasi saab, eks siis näis.

Igaks-juhuks oleme valmistunud peaaegu et kõige hullemaks. Kohalike käest oleme Karratha kohta nii palju kuulnud, et see on väike 12 000 elanikuga väikelinn (just nagu Haapsalu, eksole), mille elanikud on tsikli seljas elavad suured ja karvased täistätoveeritud rammumehed – pidavat olema „tough town”. Mõtlesime isegi korra tiheda jõusaaliprogrammi ja hennade peale, aga ei, me näeme kahjuks või õnneks ikkagi samasugused välja. Näitame teile veel mõningaid pilte ja järgmised postitused ja fotosalvestused jõuavad teieni juba Austraalia teisest otsast, teile tunnikese võrra lähemalt J.

Siia lisatud piltidelt leiate: pilt minust koos India söögikoha manageriga; väikesed majakesed, milles asuvad studiod (neidsamu me neli nädalat järjest pea iga päev korda seadsimegi) ja suurem maja, mis koosneb apartmentidest (neid cleanisime ka); ja lõpetuseks veel paar pilti meie rõdu külastanud väikestest papagoidest.

Tere!

Polegi ammu teile oma tegemistest rääkinud. Enne tänast oleme põhimõtteliselt ainult töötanud ja midagi erilist korda saatnud. Täna hommikul, kui me saime teada, et tööle minema ei pidanud, siis spontaanselt otsustasime minna taevasse sukelduma (SKYDIVE). Selleks helistasime oma tööandjatele, kes said meile teha hinna 20% soodsamalt. Tund aega pärast mõtte tekkimist olimegi juba Airlie Beach'i lennujaamas (~3-4km Airliest väljas). Otsustasime 10 000 ft (~3km) kõrguse kasuks, sest see tundus olevat kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega. Seega vabalangemist oli umbes 35 sekundit ja tunne oli meeletu. Koht oli selleks suurepärane, sest vaade avanes kogu Whitsunday saarestikule. Mõlemad oleme väga rahul sellise huvitava ettevõtmisega minna langevarjuga hüppama.

Vahepeal oleme üritanud end sebida kuhugi teise kohta tööle, sest aastane viisa on suhteliselt lühike aeg ja ühes kohas ei taha ka väga liialt peatuda. Saime pakkumise sõita tööle Karrathasse, mis asub Loode-Austraalias(väga kaugel praegusest kohast :D). Tegemist on Haapsalu suuruse tööstuslinnaga. Neljapäeval sõidame juba Ida-rannikult ära, et natukene pikemalt Karrathas raha teenida. Mina hakkan tööle Bottleshop'is (alkoholi poes) ja Laura hakkab baaris töötama. Otsustasime selle kasuks, sest tahame näha paljusid kohti ja Airlies meil oli kahepeale kokku töötunde liiga vähe (siin peab palju võitlema töötundide eest). Samuti on ideaalne, kui töökoht meid juba ees ootab (ka majutus). Kuigi me ise ka päris täpselt ei tea, mis meid ees ootab, siis me väga spekuleerima ei hakka ja kirjutame teile uuesti kui oleme sinna jõudnud. Pühapäevani töötame veel siin ja järgmise nädala alguses puhkame. Ühel päeval tahame kindlasti sõita mõnele saarele, et snorgeldada ja samuti ära vaadata imeilusa Whitehaven Beach'i.

Praeguseks kõik.

Tere,

Nüüd on meistermees Lauri puldis. Üheks suurimaks uudiseks on see, et kolisime 30min. jalutuskäigu kauguselt 10 min. jalutuskäigu kaugusele Airlie Beachi peatänavast ja meie töökohtadest. See on põhimõtteliselt kahekorruseline ridaelamuboks, kus ülemisel korrusel on 2 magamistuba ja 2 wc'd ja alumisel korrusel muu elamine. Tore on see, et mõlemal korrusel on ka rõdud, kus Laura saab vabal ajal neegristuda(tegelikult ta on päris kurb, et nüüd uues kohas normaalset basseiniala pole). Teedule ja Sirjele mõeldes jäädvustasime oma rõdult ka jahisadama, et mõne aasta pärast nad kaaluksid ka siit läbi sõitmist :D.

Muidu oleme ainult töötanud ja töötanud. Mina olin vahepeal nädal aega järjest haige. Alguses oli talutav väike palavik ja sellega seonduvad lisad, kuid täpselt siis, kui mul juhtus olema täiesti vaba päev, jäin voodihaigeks kaheks päevaks. Nüüd juba lood paremad ja vuran jälle Fiestaga ringi. Alguses oli päris imelik vasakpoolse liiklusega harjuda, kuid selle sai tegelikult selgeks 5 minutiga. Sellegi poolest oli päris ohtlik, ent naljakas avastada ennast vastassuuna vööndist. Kõige hullem on see, et siin on ringteid ka päris palju ja neid peab teistpidi sõitma :D. Muidu inimesed on toredad ja saan ka keskmiselt 10 taala 3h jooksul tippi (kõige rohkem olen 50 taala saanud ühe vanamehe käest, mis tegi meele päris heaks). Kõige kurvem asi on see, et ma ei teinud international driver's license't Eestis ja praegu kõige legaalsemalt autoga ei sõida.

Kuna Laura töötab India restoranis+ Fish d'Vine's ja mina Hiina ja Tai restoranis, siis kõikidest kohtadest saame 50% soodustust, mille me kindlasti ka ära kasutame korduvalt. India restoranis juba käisime lõunatamas ja oli väga maitsev. Täna võtame ette Tai köögi (tegelikult Tai ja Hiina söögid meie jaoks pmts samad:D) ja seejärel teised kaks.

Praeguseks kõik ja järgmine kord räägib teile meie kõigi lemmik reporter-fotograaf Laura Kallasvee

Heihopsti, kallid kodused!

Meil siin teile üht-teist rõõmustavat öelda. Kui eelmist postitust kirjutades olin veel mina meist kahest ainus töölkäija, siis nüüdseks oleme mõlemad korralikud tööinimesed. Esmaspäeval saime kõne Airlie Beach Appartments’ist, mis on kuskil 16appartmendiline perekonnaettevõte. Nüüdsest käime iga hommik seal housekeepingut tegemas – koristame käsikäes kortereid, millest inimesed välja kolivad. Nii mõned tunnid päevas. Eile ja täna tegime näiteks mõlemad päevad neli tundi. Koristamine võtab päeva lõpuks küll täitsa läbi, aga järgmiseks hommikuks on jälle meelest läinud ja võib rõõmsa meelega kohale jalutada. Ma vist ei olegi Teile veel kirjutanud, et koht, kus me siin pesitseme, asub Airlie Beachi vähem kui kilomeetripikkusest peatänavast 30minutilise jalutuskäigu kaugusel. Airlie on üldse üks imepisike pikliku kujuga linnake, kus kohalikke elanikke on vaid 3000 ringis. Melu on siin sellegi poolest kõva – rahvast liigub linnas pidevalt ja pidu käib iga päev juba kella viiest alates. Suurema osa siin viibivatest inimestest moodustavad resortides peatuvad ja jahtidel loksuvad turistid ja meiesugused noored maailmarändurid. Põhimõtteliselt Airlie Beach ise ongi seesama vähem kui kilomeetripikkune peatänav, mille ühel pool servas on ookean ja teisel pool kõrguvad mäed. Ühel pool otsas elame meie ja teisel pool otsas, Cannonvale’is asuvad suuremad toidupoed, pangad jms oluline.

Töö Airlie Beach Appartmentsides ei ole aga veel üldse kõik. Lauri käib esmaspäevast alates veel ühes Tai restoranis delivery driver’iks – põhitööna sõidutab Ford Fiestaga :D inimestele toitu koju ja kui tellimusi napib, aitab pisut ka restoranis kliente teenindada. Nii kolm-neli tundi igal õhtul. Ja mina sokutasin ennast lisaks Fish D’Vine’le ka ühte India restorani teenindajaks. See nädal olen E-R esimeses ja L,P teises kohas. Kuidas edaspidi olema hakkab, eks siis näis. Ühesõnaga praegu meil kõik päevad käed-jalad tööd täis. Eesmärk on esialgu mingigi rahatagavara endale teenida, et mitte kulutada rohkem kui sisse tuleb. Eks seda veel näeb, kui kaua nii jaksab.

Sissetulekute-väljaminekute kohta nii palju, et hinnad on siin küll kõrged, kuid palgad veelgi kõrgemad. Toiduained on enamasti kuskil poole kallimad kui meil kodus või isegi pisut enam. Siin aitavad meid aga igasugu poodide oma märgi tooted – nii nagu ka Eestis on viimasel ajal Rimile tekkinud omanimelised kaubad ja Konsumile Säästu tooted jne. Mõned üksikud asjad on muidugi ka neli või viis korda kallimad, samas harva võib midagi leida ka sama hinnaga, millega kodus harjunud oleme. Väljas söömine on koduga võrreldes muidugi kallis. Kiirsöögikohad nagu McDonald’s ja Subway mitte nii väga, aga kohvikusse või restorani sööma ei kipu. Söökide hinnad algavad enamasti kuskil 20 AUDist (~ 15€). Fish and Chipse (kohalik rahvustoit vist :D) saab muidugi veidi odavamalt. Ja ma ei räägi üldse mingitest korralikest restoranidest. Täitsa tavalised söögikohad nagu meie Vapiano või siis Laterna baar.

Samas palgad on samuti tunduvalt kõrgemad, kuigi Airlie Beachis on need suure tööjõu hulga tõttu ülejäänud Austraaliaga võrreldes suhteliselt madalamad. Sellegi poolest on teenindajate palgad siin ligi neljakordsed ja kui me kiiremini koristama õpiks, teeniksime ka tube koristades üle 15€ tunnis. Sellise töökoormusega, nagu praegu, kulutame ilmselt ära maksimaalselt kolmandiku rahast, mis me teenime. Vot kus tublid lapsed alles J

Airlie pildid

Tere juba jälle. Käisime täna Airlie teises otsas poes ja tulime Lauriga kahekesi tipa-tapa tagasi. Teepeal tegime mõned ilusad pildid, et Teile siinolevast veel natuke aimu anda. :)

Hei, jälle lubasin pilte ja kõike, aga ei miskit. Lihtsalt siin on üks hästi ilus mereäärne rada, kus me üks päev Elinaga jalutasime, aga see on meie cabinikodukesest päris kaugel. Iga päev oli plaan Lauriga sinna jalutama minna, et pilte teha ja need ka siia üles riputada, aga näe, ei jõudnudki. Lihtsalt päeval on igasugu asju teha ja et seal ära käia, tuleks paar tunnikest aega varuda kuskil enne kella kuute, sest pärast seda hakkab juba liiga pimedaks minema.

Mõned pildid ikkagi saate ka. Ja need mereääretee pildid tulevad ka kunagi. Sinna ei saa lihtsalt minemata jätta ja neid pilte ei saa lihtsalt tegemata jätta.

Meie tegemiste juurde siis nüüd... Eelmise postituse lõpetasime sellega, et Lauri sai farmis tööd, hurraa-hurraa. Tegelt ei olnudki eriti hurraa. Farmi töö oli päris karm ja paprikakorjajat Laurist see kord ei saanud. Kümme tundi kurja tagaajamismasina dikteeritud tempos paprikaid noppida nii, et näpud katki, villis ja valusad, selg haige ja motivatsioon kadunud – ei lähe läbi. Esmaspäevaga sai see lugu otsa, rohkem pole meist kumbki farmis käinud.

Sellel ajal kui Lauri tunde ja minuteid luges, et põllu pealt minema saaks, sibasin mina mööda Airlie Beachi poode ja söögikohti, et ikka ka tööle saada. CV-sid sai jagatud igale poole, kuhu vähegi sisse pääses, mis sellest, et võib-olla mõni koht oli selline, kus tegelikult töötada ei tahakski. Kuna siin neid kohti aga liiga palju ei ole, kuhu kandideerida, siis ei jäänud lihtsalt muud üle. Pärast paari tundi ringi uitamist olin kogunud küllaltki palju lootusrikast tagasisidet ja ka ühe kindla tööotsa. Hurraa! Fish D’Vine restorani oma CV-d andes, pakuti juba sama päeva õhtuks võimalust tööle tulla. Aga muidugi, suurima hea meelega. Ka Elina töötab samas restoranis ja eile saime teada, et veel üks kolmas eesti tüdruk mahub meie väiksesse kollektiivi J. Praeguseks olen seal käinud juba kolm päeva ja täna jälle. Tunde tuleb nädala peale kokku ikkagi pisut vähe, seega otsin omale ka paralleelset töökohta. Seega jah, jätkuvalt otsime mõlemad tööd.

Nii olemegi see nädal iga päev paaris restoranis/kohvikus enda töökätt pakkumas käinud. Lauri tegi teisipäeval kohe ka omale RSA ära ja läks lahti. Kandideerime ka koos igasugu kaugematesse resortidesse, kus pakutakse lisaks töökohale ka majutust. Ideaalne võimalus alguses pisut raha koguda. Telefonid ikka aeg-ajalt helisevad, aga siiani ei ole veel kuhugi ennast ära sokutanud. Üleeile helistati jälle, kutsuti tööintervjuule. Eile, reedel, käisimegi siis koos intervjuul – kohalikku surfi-vabaajariiete poodi otsitakse teenindajaid. Nüüd jääb vaid oodata, et telefon jälle heliseks.

Pärast intervjuud tegime väiksed poetiirud, meisterdasime lõunasööki ja peagi oligi meil Elinaga aeg tööle tõtata. Poisid mängisid samal ajal kohalike kaardimängulembelistega pokkerit. Lõpetasime enam-vähem samal ajal ning tegime õhtul kodus veel natuke piipu ja veini. Maiks-Elina läksid natukeseks edasi välja, sest Elinal oli vahepeal kella 12 saabudes sünnipäev alanud ja väsinud perekond Laurad jäi koju saabunud unemuret lahendama J. Sünnipäeva pidamise plaan oli niikuinii laupäevaks tehtud – jäime saabuvat hommikut ootama.

Nüüd ongi siis laupäev ja käes Elina sünnipäevatähistamise aeg. Eks näis, mis toimuma hakkab. Täna pidi igatahes põhitrall toimuma. Kurb on aga see, et mina juba kella viieks tööle tõttan. Või ega tegelikult väga kurb ei olegi. Tööl on täitsa tore ja vaja on natuke raha ka teenida.

Piltidel on: 1)Maiksu-Elina autu, 2)üks rannapäev, 3,4,5)lihtsalt paar ilusat kohta (muideks siin ei ole üldse pilves ilma olnud, pildid on lihtsalt õhtul tehtud...), 6)kohalik must kakaduu, 7,8) meie tibatilluke cabin, mis on meie praegune elukoht mõnda aega