Reisime

Jälle oleme kaua teel olnud, ilma vahepeal midagi kirja panemata. Värsked emotsioonid on vaikselt hakanud juba tuhmuma.

2. aprillil oli meie kõige kõige viimane tööpäev Karratha Tavernis. Juba hommikul veidi peale seitset väljusime kodust, et süüa tööjuures viimane tasuta hommikusöök, peale mida veetis Lauri hommikupooliku külmkapis õllepudelitega mängeldes ja mina jätsin baarileti taga vanade kaladega hüvasti. Kella kuue ajal õhtul koju jõudes ootasid mind koduhoovis Lauri ja Mario ning vesipiip. Veetsime toreda õhtupooliku eestlaste seltsis. Mario oli järgmisel õhtul Perthi poole teel ning meie ülejärgmise päeva hommikul Karijini poole.

Järgmine päev kulus pakkimisele, pesu pesemisele, auto parandamisele (väikesed korrektuurid meie siseviimistluses), Taverniga veel viimaste asjade klaarimisele ja väikesele šopingule, et kõik vajalik reisimiseks olemas oleks.

4. aprilli hommikul alustasime sõitu Karrathast Karijini National Parki poole. Peamiseks tõmbenumbriks on seal sügavad keskmiselt 100meetrised kaljulõhed, mille vahel voolab vesi. Inglise keeles gorges. Ise ei oskagi seda Eesti keelde tõlkida. Sõnaraamat ehk aitaks. Seal veetsime kaks päeva mööda neid erinevaid kaljulõhesid ronides-matkates ja seal asuvates pool’ides ujudes. Imeline oli vahepeal magedas! ja jahedas! vees mõnuleda – omadused, mis siinset ookeanivett ei iseloomusta. Kõikjal oli võimalik esmalt ülevalt kaljukünkale rajatud lookout’ilt alla vaadata ning siis ise mööda kaljuserva alla ronida. Kõikjal olid märgistatud looduslikud rajad – ei mingeid laudteid ega muud - ning ka eelnevad hoiatused, mis raskusastmega antud rada on. Seal oli ka radu, kuhu ilma teatud litsensita üldse turnima minna ei tohigi. Ohhetada ja ahhetada ikka sai seal sügaval kaljulõhes üle kivide, ojade ja minijugade kohiseva kosega jahutava pool’i poole tatsates.

Reede lõuna ajal kui enamus lookout’id ära imetletud ja matkarajad läbitud olid, jätsime National Parkiga hüvasti ja liikusime edasi Broome’i suunas. Teepeale jäi ka Port Hedlandi nimeline linn, mis on oma olemuselt suuresti Karratha moodi. Kõrged palgad ja palju töölisi, kes seal tegelikult ei ela, vaid paari nädala kaupa sinna tööle sõidavad ning vabad kusagil mujal veedavad. Peamisteks tööstusaladeks seal on soolatootmine ja kaevandamine.

Laupäeval jõudsime juba Broome’i. Tundus väga armas tore ja vahva vaikne linnake. Palju ei jaksanud seal ringi vaadata kuna niiskus ja palavus olid meeletud. Broome’i jõudsime õnneks aga kõige õigemal ajal üldse. Nimelt esineb seal kolmel päeval kuus selline looduslik nähtus nagu „staircase to the moon”. Justnimelt sedamoodi see välja näebki – nagu viiks pikk trepp välja kuuni. Selline vaatepilt tekib vaid väga tugeva mõõna ajal täiskuu peegeldusest vee alt välja tulnud ookeanipõhjale. Igatahes meie jõudsime sinna just esimesel neist kolmest aprillikuu päevast. Imelist vaatepilti saime jälgida otse oma caravan park’ist.

Järjekordne tore päev seljataga, kuid juba eelmisest ööst väike unevõlg silmalauge sakutamas, sättisime end varakult kella kaheksa ajal õhtul telki tudile. Enne pea padjale toetamist plaanisime teha väikese internetitiiru. See tiir läks aga nii suureks, et magama saime alles kella ühe ajal öösel. Tunnike või vähemgi magatud, tõusis tuul nõnda tugevaks, et tuli telk alla võtta. Meil on selline muidu väga vahva kahemeetrine telk, kus saab mugavalt püsti jala peal riideid vahetada ja kõik, aga tuul, see talle ei meeldi. Kuna õhk oli soe, viskasime madratsi telgipõhjale ning magasime oma linade-tekkide-patjadega lageda taeva all. Sedagi vaid tunnikeseks. Suurest tuulest oli veel vähe, ka vihmapoiss otsustas äkki oma nägu näidata. Suurte jahedate vihmapiiskade poolt üles aetuna pakkisime omad tekid-padjad-telgid-madratsid kokku ja suundusime auto esiistmele und otsima. Juba enne päikesetõusu oli uneotsinguist küllalt ning otsustasime teele asuda. Kuna mõlemad olime sel ööl maganud vaid kuskil kolme tunni jagu, siis sõitmine käis korda mööda. Ikka üks kõrvalistmel unevõlga tasumas ja teine kohvitops käes juhiroolis meid järgmise sihtmärgi poole viimas. Nii me nüüd olemegi juba kaks päeva plus tänased kaks tundi kiiruga Darwini poole liikunud – vahemaa kahe linna vahel on pea kaks tuhat kilomeetrit. Praegu hakkamegi juba Darwinisse kohale jõudma. Järgmises postituses kirjutame siis sellest linnast J.

Tagasi kodus

Vahepeal ei läinudki kõik päevad nii kui olime arvanud. Nimelt oma camperi elu elades jäi arvuti ja interneti kasutamine päris soiku. Teepeal olles ma paaril esimesel päeval küll mustandisse meie reisimuljetest natuke kribasin, kuid postitamiseni ikkagi ei jõudnud. Tahtsime ju lisada ka pilte ja täiendada postitust veel samal päeval ees seisvate paladega, mistõttu lükkasime internetiskäigu õhtusse, et küll enne magama minekut jõuab. Uni tuli aga alati rutem kui oskasime arvata. Nüüd siis tuleb loota, et kõik, mis tehtud ja nähtud veel meeles on ja kogu ülejäänud reisijutt ühte postitusse ära mahutada.

Neljapäev, 22. märts

Hommikul tegime ranna ääres mere ääres mõnusa hommikusöögi (pilt 1), vaatasime üle kohaliku beachi ja asusime järgmise sihtmärgi, Kalbarri National Parki poole teele. Kuna kohale jõudsime alles mõni tund enne päikeseloojangut, siis palju seal ringi vaadata ei jõudnud. Jalutasime paarile vaateplatvormile (pilt 2) ja tegime mõnusas kaljuste servadega rannas väikse sulpsu jahutavasse ookeani. Õhtuks sättisime end jälle caravan parki, et auto tagaossa madrats maha panna ja järjekordne öö meie armsas pesas mööda saata. Caravan parkides on alati kõik vajalik olemas: wc, dušš, grillimisalad, köök kõige vajalikuga, bassein jne. Mõnes ka tennise- võrkpalli- ja korvpalliplatsid jne. Muidugi on sealsamas võimalik ka väikesi cabini tüüpi tubasid rentida, kuid enamus inimesi magab siiski oma karavanides, telkides või lihtsalt autos.

Reede, 23. märts

Järgmisel hommikul ärkasime juba päikesetõusu ajaks, et käia veel paaris kohas Kalbarri National Parkile pilku heitmas. Nägime ära ka kuulsa Nature’s Window (pilt 3), mis kaunistab siin paljusid turistivoldikuid ja reisibüroode seinu. Tegelikult algas sealt samast ka 9km pikkune matkarada, mille läbimise me viimasel hetkel otsustasime vahele jätta. Olime end juba pikak päikese käes matkamise jaoks ette valmistades sisse kreemitanud ja veepudelidki näppu võtnud, kuid viimasel hetkel jõudsime järeldusele, et meil ikka ei ole piisavalt aega. Palju on teepeal veel näha ja vaja jälle õhtuks järgmises kohas olla.

Hiljem aga selgus, et hommikul oleks see matkamine igati asja ette läinud. Kuna ilm läks põhja poole liikudes aina nigelamaks, siis jätsime vahele Monkey Mia külastamise. Koht on kuulus sealsetes vetes elavate delfiinide poolest, kes vabas looduses end inimestel toita ja katsuda lasevad. Erinevatelt reklaamvoldikutelt võis lugeda ja piltidelt näha, et piisab vaid põlvekõrgusesse vette minemisest kui delfiinid juba käega katsuda on. Suure vihma ja tuulega tundus siiski mõistlik see 300kilomeetrine ring sõitmata jätta kuna sellise ilmaga pole kindel, kas neid imelisi veeloomi üldse näha saab.

Kuna olime plaaninud Monkey Mias veeta kuskil 3 tundi plus olime säästnud ka sinnasõidu aja, siis jõudsime sellevõrra varem oma järgmisse ööbimiskohta – Carnarvoni linna. See on väike 9000 elanikuga linn, mis on leidnud endale koha ka Perthist Karrathasse sõidu „must see” kohtade nimekirjas. Miks – seda on pisut keeruline põhjendada. Tegemist oli päris kõheda aguliga. Räpane ja täis joodikuid ning muusuguseid eemalepeletavaid linnakodanike. Ilmselt ainus põhjus, miks inimestel soovitatakse sellest kohast läbi sõita on seal asuv One Mile Jetty, mis kujutab endast ühe miili (1,61 km) pikkust ookeani ulatavat raudteesilda. Raudtee saab alguse linna seest ning on kokku 2,5km pikk. Rajatis on ehitatud 20.sajandi alguses transportimaks kaupu Carnarvoni sadama ja linna vahel. (Pilt 4)

Laupäev, 24. märts

Lõpuks on käes järgmine päev ja saame lahkuda sellest ebameeldivast kohast nimega Carnarvon. Linnast väljasõidul on võimalik külastada blowholes’e. Põhimõtteliselt on need kohad, kust ookeanivesi purskab läbi kivisse uuristunud avade välja maapinnale. Seesugused väljapursked võivad ulatuda kuni 20 meetrini. Kahjuks jõudsime sinnagi kehval ajal. Nägime vaid ühte paari meetri kõrgust veepurset ning sedagi ei suutnud fotolindile jäädvustada.

Õnneks oli järgmiseks sihtkohaks lootustandev Coral Bay, mis on kuulus oma helesiniste randade ja kergesti ligipääsetavate maailma tasemel snorgeldamiskohtade poolest. Meie reisiajakiri viitab Coral Bayle kui veealusele paradiisile. Kuulus on see snorgeldamiskoht just seepärast, et siin ulatub korallrahu mõnes kohas kaldast vaid paari meetri kaugusele. Seal siis nautisimegi suurepärast ilma (pilt 5), mis päev läbi muidu pilvi oli näidanud. Kuna maski- ja lestalaenutus oli avatud veel vaid kaheks järgnevaks tunniks, siis pidime ette võtma ühe kiire pikema snorgeldamise tiiru. Pärast tegime veel rannaliival väikese pikniku (pilt 6), nautisime veidi päikest ja maalilist loodust ning sättisime end rannast üle tee asuvasse caravan parki. Et veel natuke kaunist randa imetleda ja ka kõhtu tühjaks saada, tegime päikeseloojangul ookeani ääres mõnusa sörgi, pärast mida jahtusime mõnda aega caravan parki basseini ääres. Ja siis jälle kodu korda (pagass tühjaks ning voodi valmis), grillima, piibutama ja õlle-siidrit nautima ning tuttu, nagu ikka.

Pühapäev, 25. märts

Kiire päevakava viib meid jälle juba varahommikul Coral Bayst edasi, Exmouthi, mis asub Cape Range’i poolsaare otsas. Teel sinna poole endale mõnusat hommikusöögi kohta otsides sõitsime tosin kilomeetrit mööda looklevat kruusateed teelt välja ülespoole ja heitsime pilgu teisel pool poolsaart asuvale Cape Range national parkile.

Exmouthi kohale jõudes tegime põhjaliku külastuse kohalikku informatsioonipunkti ja käisime toidupoes päevaks kõike vajalikku varumas. Peale seda võtsime jällegi suuna Cape Range National Parki – seekord läbi poolsaare tipu teisele poole sõites. Exmouthist 54km kaugusel asuvas Lakeside nimelises rannas võtsime ette järjekordse veealuse looduse vaatlemise tiiru, mis käis täpselt sama moodi nagu eelmisel päevalgi – jälle vaid kaks tundi aega snorgeldamisvarustust kasutada. Kui Coral Bay’s nägime rohkem võimsaid suuri koralle, siis siin oli rohkem erinevaid suuri ja väikseid kalu. Lubati, et saab ka inimesele ohutuid haikalu ja kilpkonnasid näha, aga meid nad kumbki uudistama ei tulnud.

Kuna terve National Parki kallas on täis erinevaid imeilusaid randu, ei olnud meil kaugeltki mitte aega nende kõigi külastamiseks. Siiski jõudsime enne päikseloojangut käia veel ühes, milleks valisime puhtalt nime alusel Turquoise Bay (pilt 7). Äärmiselt nauditav oli pärast pikka vees ulpimist end hetkeks rannalinale pikali visata ja mõnuleda.

Kuna pesitseme läänekaldal, ei saanud jätta päikeseloojangut vaatamata. Selleks soovitati meile sõita üles künka otsas asuva majaka juurde. Seal oli teisigi loojangunautlejaid. Sütitasime vesipiibu, võtsime külmakastist karged joogid ja vaatasime. (Pilt 8)

Õhtuks kolisime sinna samasse majaka all asuvasse caravan parki. Hommikul vara alustasime 600kilomeetrist peatusteta teekonda tagasi koju, Karrathasse. J

Reisime

Terekest jälle üle saja aasta.

Meil on kõvasti põhjust postitada, sest elu siin on võrreldes tavapärasega eriti huvitavaks läinud. Nimelt oleme praegu eemal oma mitte nii väga armsast kodulinnast, Karrathast. Võtsime töölt 8 päeva vabaks, et Perthi sõita, sealt endale auto osta ja nädalakese jooksul tagasi sõita ning elu nautida. Pärast kahte ja poolt imelist päeva Perthis oleme nüüd jälle teel Karratha poole. Õnneks plaanime sinna kohale jõuda alles järgmiseks teisipäevaks. Teepeal on palju imeilusaid kohti, mida külastada. Seniks kuni Lauri meid kohale sõidutab, on minul võimalus meie reisielamusi jagada J.

Esmaspäev, 19.märts:

Hommikul viis Taverni courtesy bus meid lennujaama, kust juba kolmveerand tunni pärast väljus meie lend Perthi. Pärast lühikest kahetunnist lendamist tuldi meile kohe lennujaama vastu autot näitama, nii nagu varem kokku lepitud. Autoks 2001. aasta Ford Fermont, mis väljast paistab viisakas ning omab ka kõike, mis vaja Austraalia pikkade vahemaade läbimiseks – AC, püsikiirushoidja jne. Selle 4l mootor võtab küll palju kütust, kuid see-eest saab teistest autodest probleemivabalt mööda sõita. Lisaks on autol ka pikemat sorti universaalkere, tänu millele saame tagumised istmed alla lasta ja väga edukalt autos sees magada. Pärast lühikest tutvustust ja proovisõitu autoomaniku koju täitsime vajalikud paberid, maksime kokkulepitud rahasumma ning olimegi taas autoomanikud. Masin on siiamaani olnud igati vinks-vonks ja sellega on eriti mugav sõita, kruiisib nagu laev või vana hea võtmetesööja audi a8.

Auto käes, tegime kiire tiiru shoppingcentre’s ning võtsime suuna kesklinna poole. Jalutasime mööda jalakäijate šopingtänavat ja käisime maailma suurimas linnasiseses pargis, Kings Parkis (pilt Kings Parki vaatest linnale).

Õhtuks sättisime end Ryani, meie supervisori Perthi koju, kus teda ennast küll kohal ei olnud, kuid mehe juures peatuv ema ja tema kolm koera meid sõbralikult vastu võtsid.

Esmaspäevase päeva teine tippsaavutus oli aga peegelkaamera ost. Nüüd on meil vahva pildimasin, Canon EOS 550D, mis loodetavasti motiveerib kõvasti pilte klõpsutama. Teha me sellega küll suurt midagi veel ei oska, aga kunagi ehk...

Teisipäev, 20. märts:

Järgmise päeva hommikul sõitsime Fremantle’i linnaossa. See on üks imearmas koht, mis on midagi kombineeritut suvisest Pärnust, Kuressaarest ja Tallinna vanalinnast. Seal külastasime kunagist vanglat, kus meile näidati ja räägiti kõigest üleüldisest ning jutustati ka halenaljakaid ja vapustavaid vangide põgenemislugusid. Väga nauditav oli vahelduseks midagi harivat näha ja kuulda.

Pärast vanglaskäiku kohtusime mehega, kelle kaudu Karratha Tavernis tööd saime. Lõunatasime Itaalia restoranis ning veetsime mõnusad 2 tundi juttu ajades. Pärast seda tegime veel tiiru mere äärde ning sõitsime jällegi juba külastatud Kings parki, et natuke piipu teha ja näha ka õhtust vaadet tuledesäras linnale.

Kolmapäev, 21. märts:

Viimane päev Perthis. Hommikut alustasime Aqua akvaariumi külastamisega. Seal vaatasime üle kõik Lõuna Austraalia rannikut asustavad mereelukad ja mõnda neist saime elusal kujul oma kätegagi puudutada (pilt). Viimase asjana Perthis käisime veel Scarborough rannas (pilt), kus tegime vaid paar kiiret pilti, kuna kiirustasime juba teele asumisega, et enne päikeseloojangut Pinnacles’ desertisse jõuda (pilt). See tundub nagu maailmaime, kuidas saavad ühes kohas lihtsalt tuhanded ja tuhanded püstised 1-3 meetrised kivijurakad maa seest välja ulatuda. Vaadates pilti, siis veendute isegi, et see on üsna imeline. Pärast kivikujukõrbe suundusime selle lähedal olevasse väikelinna, kus seadsime end sisse karavanipargis. Nüüd juba pikuteme auto tagaosas ja plaanime homset päeva. Seniks, ilusat päeva. Homme on uus päev, uued seiklused ja ehk ka uus blogipostitus?!

Oeh, internet jumpsib ja arvuti aku on kohe kutu. Lauri kustus ka pärast väikest blogi täiendamist täitsa ära, põõnab juba. Pean selle postituse ilma piltideta üles panema. Homme hommikul vara paneme pildid tagantjärele :)

Ikka sama sama sama

Terekest, kullakesed!

Ammu-ammu ei ole siit seitsme kõrbe ja ookeani tagant kirjutanud. Teen ühe kiire postituse, enne kui jälle tööposti otsa tuleb ronida. Elu Karrathas on endiselt töine, kuigi tunde saame suhteliselt kesiselt - nii 50 tunni ringis nädalas. Tavernis käib kõva kokkuhoiupoliitika töötajatele tehtavate kulutuste osas, mistõttu pidevalt tunde kärbitakse. Töötajad lähevad, uusi asemele ei tule ja tunde ka kellelegi juurde ei tule.

Tore uudis on see, et viimased vabad päevad oleme siin natuke ringi ka vaadanud. Üleelmine nädal käisime mina, Lauri ja Esky (üks väga sage baarikülastaja) samas rannas kus me kord tüdrukutega käisime. Mina võtsin päikest, poisid võtsid niisama varju ja nautisid vaadet. Tagasi sõites nägime väga lähedalt ka kängurut mööda hüppamas.

Samuti käisime Karratha lähedal oleva mäestiku tipus - neljaveolise Toyotaga muidugi, sest need teed olid kohutavad ja vahepeal pidime sõitma 30 kraadise nurga all. Vaade oli väga ilus nagu ka piltidelt näete. Lummav sinine India ookean ja vaade kogu Karrathale. Pärast rannas vedelemist külastasime veel 15km kaugusel olevast linnast Dampier'ist läbi. See on veel väiksem kui Karratha ja asub poolsaare tipus. Selle linna sadam on ka selle regiooni transpordikeskus, kus suured tankerid laetakse täis.

Nädal aega hiljem, kui meil jälle vaba päev oli, sõitsime 50 km Karrathast ühe teise poolsaare tippu - Point Samsoni. Leidsime sealt imeilusa ranna nimega Honeymoon Cove. Nautisime ilma, kuid siiski enamus aega pidi olema vees, sest väljas oli lihtsalt meeletult palav - 45 kraadi. Nagu piltidelt näete, siis see rand on väga kena ja väike, ja muidugi vesi on türkiissinine.

Laura on natuke tõbine ja vajab poputamist. Loodame, et saab varsti terveks.

Tsau

Tere jälle!

Viimasest postitusest päris mehiselt aega möödas ja tuleks jälle teid kurssi viia meie tegemistest. Kui nüüd päris aus olla, siis oleme põhimõtteliselt ainult töötanud. Nädalas on üks vaba päev ja selle me veedame tavaliselt Karratha kesklinnas basseini ääres. Seal saab isegi korvpalli mängida(nüüd vist saite aru, et Lauri kirjutab).

Kui veel millestki põnevast rääkida, siis mind hammustas kintsu pealt mingisugune mürgine ämblik(vabandust, et peate mu karvast kintsu vaatama). Olin sunnitud haiglasse minema, sest hammustus läks niivõrd suureks ja oli näha, kuidas mürk mööda veeni edasi liikus punase jutina. Hiljem juba tundsin valu kõhupiirkonnas. Haiglas oli jälle tore nagu alati. Sai kritiseeritud Austraallaste asjaajamist (häirivalt bürokraatlik ja ebameeldiv), aga see on vaid tore, sest tänu sellistele asjadele hindame Eestit palju rohkem. Tohtrihärra kirjutas mulle väga kanged antibiootikumid, mis tekitasid kõhuvalu ja halba enesetunnet. Siiski tundub nüüd, et tervis läheb paremaks ja olen juba palju rõõmsam (võibolla ainult selle pärast, et homme on vaba päev:D). Samuti on nüüdseks meie mõlema tervisekindlustused kahekordselt ära tasunud :) Küll on tore.

Töö on täielikuks rutiiniks kujunenud ja nädalas saame keskmiselt 50 töötundi. Ega rohkem polegi lisada ja kui küsimusi tekib, siis võite kommentaaridesse kirjutada. Pööran tähelepanu veel sellele, kuidas ühe auto kängururauale on monteeritud kruustangid :D.

Palju lund teile!

Jõulud juhhei

Tere!

Vahepeal on päris palju juhtunud, et saaks jälle ühe postituse kokku keerata. Põhiliselt oleme vaid töötanud :D. Minul (Lauril) oli vahepeal 17 päeva järjest double-shifte (topeltvahetusi) päevas, mis tähendab hommikul 7-8st õhtul 23-24ni välja. Siiski kahe vahetuse vahel 2-3h pausi, kuid selle ajaga ei jõua mitte midagi tarka ära teha. Eelmine nädal tuli mul kokku 92,5 tundi, mis läheneb ajuvabasusele. Laural on ka tunde 50-70 ringis, mis on statistikat vaadates päris palju. Õnneks tulid jõulud - 25. detsembril oli Tavern kinni ja saime vaba päeva. Kuna enamus kaevureid on jõuludeks Sidneysse, Melbourne'i, Perthi jne koju pere juurde läinud, siis saame ka meie hingata ja tänu sellele on tunde natukene vähem.

Vahepeal olid ju jõulud! Üks pilt on ka illustreerimaks seda, kuidas me sakslastega jõule tähistasime. Mina sain jõuluvanalt 16gb mälupulga ning 2 pluusi ja Laura sai ilusa kella ja märkmiku. Lisaks meile mõlemale tõi ta veel kaalu (ilmselt arvab, et me oleme paksuks läind), uue voodipesu, palju kommi ja veel erinevaid asju :D. Viljakad jõulud olid, tuleb kohe hea lapse tunne peale. Esimesel jõulupühal läksime sakslastega ühe jõe äärde peesitama ja köiega vette hüppama. See oli palju lõbusam, kui tööl käimine! Pärast seda tulime koju, tegime piipu, jõime jäätisekokteile ja vaatasime filmi. Täitsa inimese tunne tuli peale, sest sai üle pika aja midagi ka nautida.

Kui nüüd veel millestki huvitavast, siis minu parim tööpäev oli siis, kui Tavern elektrita jäi. Mina olin sel hetkel kitchen-hand ja nõusid pesta ei saanud :D Küll see oli alles tore päev. Kui üleüldse rääkida köögis töötamisest, siis see mulle eriti ei meeldi. Enamus aega pean nõusid pesema ja midagi hakkima või muudmoodi kokkasid abistama. Positiivseks küljeks on see, et ma saan tasuta süüa ja hästi palju. Köögis töötab head-chef John, kes ka eriti mulle meelt mööda ei ole ja 3 meest Balilt. Nad on päris toredad ja kuulavad köögis tavaliselt Bali trance muusikat, Bali armastuslaule, Justin Bieberit või midagi Britney Spearsilt, näiteks laul "Lucky" :D. Bali poistel on kõigil saare peal naised ja lapsed, kellele nad iga kuu raha saadavad. Aastas ~4 kuud saavad nad puhkust, et veeta see kodus oma perega. Natuke kurb elu on neil, kuid nad ei saa oma naisi ja lapsi Austraaliasse tuua oma spetsiaalse usu pärast, millest ma lähemalt rääkida ei oska. Perest peab keegi alati Balile jääma.

Laura on juba tööle läinud ja minul on täna vaba päev (2. järjest!). Temperatuur on suvele lähenenud ja ühel päeval oli 47 kraadi varjus sooja ning ma pidin õues päikse käes töötama. Küll see oli alles higirohke ja võttis meeletult energiat.

Sellisest palavast kliimast soovime teile lumerohkeid jõulupühi ja toredat uut aastat :)

Ja juba jälle postitame

Tere tervist!

Avasin just meie Austraalia blogi lehekülje ja olin jõudnud läbi lugeda meie viimase postituse esimesest lõigust poole, kui tekkis tahtmine kiiruga uut postitust koostama hakata. Viimati kirjutasime teile pärast oma kõige esimest vaba päeva Karrathas. Nüüdseks oleme aga jõudnud juba viie day off’i kaugusele (või võiks isegi öelda, et kuue, kui ka see nädal oleks meile üks puhkepäev jäetud, aga ei, seekord mitte) ja terve selle aja jooksul ei ole jõudnud sõnagi Välkude päevaraamatusse kirja panna. Püüan nüüd siinveedetud ajale tagasi mõelda ja tegemata töö kuuekordselt tasa teha.

Tööst nii palju, et mõlemad oleme omale jälle väikestviisi uusi ülesandeid juurde kogunud. Mind koolitati välja spordibaari masinaid kasutama, tabloosid uuendama ja muud säärast. See on kõik vajalik selleks, et väsinud töölised oma lemmiknime või õnnenumbriga hobu või kutsu võidule saaksid panustada ja seeläbi (enamasti) kõvasti raha kaotada. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et nüüd saan ka hommikusi kella kaheksast või kümnest algavaid vahetusi teha. Lauri on aga oma sõrme hoopis köögi ukse vahele pistnud. Eile sai esimest päeva kitchen hand’i tööd proovida. Kahjuks lõppes Lauri eilne tööpäev varem kui minu oma ja täna hommikul jälle algas varem, mistõttu pole olnud võimalust pikalt köögitöö muljetest kuulda. Eile õhtul töölt lahkunud Lauri näoilme ja täna hommikul kuuldud lühidate kommentaaride põhjal võib aga öelda, et see töö on küllalt pingeline ja väsitav. Köögis töötamisel on ometi ka üks pluss-pool: tasuta hommikusöök plus lõuna- ja õhtusöök restorani menüüst omal vabal valikul. Täna hommikul ootas mindki külmkapis karp cheescake’ga. Lauri õnneks võib aga loota, et kolme köögi päeva sisaldavad nädalad saavad olema ajutised, kuna praegu asendavad poisid üht puhkusele sõitnud köögitädikest. Üks päev nädalas köögis töötamist ei ole ilmselt hullu.

See nädal on üldse Tavernis väike tööjõu puudus. Paljudel töötajatel, sealhulgas ka meil, ei ole vaba päeva ning ka tunde on igapäevaselt pisut rohkem kui muidu. Kui minul tuleb sel nädalal kokku 60 tundi, mis on 7 päeva kohta täitsa normaalne, siis Lauri tunnid on kuskil 80 ringis. Järgmisest nädalast on meil aga üks meessoost töötaja juures ning kõigist ülesannetest, mis jagunesid enne kahe mehe vahel, peaks nüüdsest jätkuma kolmele. On põhjust arvata, et Lauri järgmise nädala graafik ei saa enam selline hullumaja olema.

Vahepeal oleme kahjuks avastanud seda, et meie staffhouse on kõigist olemasolevatest vaieldamatult kõige nigelam. Ainsaks plussiks teiste ees on asukoht Taverni lähedal. Kuid ka siin on paremaid ja halvemaid tubasid ning meie pääsesime just järgmisele levelile J. Nimelt kaks briti tüdrukut, kellega koos elasime, kolisid mujale, mille peale me nende toa vallutasime. Koos oma suure voodiga muidugi. Nüüd oleme laelambi ja suure peegli võrra rikkamad. Riidekapp on ka pisut vägevam – rohkelt riiuleid ja just täpselt parasjagu riputamise ruumi. Kui nüüd veel asiaadid konditsioneeri ka kogu aeg maha ei keeraks, ei olekski üldse enam millegi kallal nuriseda.

Briti tüdrukute asemel kolis meie juurde üks Sakslastest paarike, kes alates tänasest Tavernis tööd alustavad. Üheksateistaastased Alex ja Vivian. Nii palju kui ma nendega eile suhtlesin, tundusid nad äärmiselt toredad inimesed olevat. Võib loota, et meil saab nendega siin väga vahva olema.

Selle kuu aja sisse, mil me oma blogi uuendanud ei ole, on jäänud ka meie sünnipäev. Seda päeva tähistasime küllaltki tagasihoidlikult. Olin plaaninud reedel, 25. novembri päeval koogi meisterdada, et see õhtul tööle kaasa võtta ja pärast tööpäeva lõppu, kui kell juba üle südaöö on ja kuupäev kahekümne kuues, seda kõigi Taverni usinate töömesilastega jagada. Juhtus aga see, et nii mind kui Laurit kutsuti lisaks ette nähtud õhtusele vahetusele juba hommikul vara tööle. See aga ei saanud minu väikeses peakeses ammu-ammu valmis hautud plaani pastat ja kooki valmistada, ära rikkuda. Nii ma siis küsisin endale 45minutilise pausi, mille jooksul koju vudisin ja koos Lauri abiga nii pasta kui ka koogiga hakkama saime. Kahjuks selleks, et meie tegevuse tagajärjena tekkinud kaos likvideerida, kulus veel 15 minutit. Pikk paus oli mulle aga lubatud, kuna meie supervisori sõnul olid nad kohustatud mulle vastu tulema kuna mina olin neile vastu tulnud sellega, et ettenähtust 8 tundi varem tööle nõustusin tulema. Järgmise pausi ajal käisime jälle kodus, sõime õhtuks pastat, kaunistasime koogi marjade ja šokolaadiga ning võtsime kiirelt tehtud kaunikese endaga kaasa.

Järgmisel päeval, ehk siis päris sünnipäeva päeval käisime Chloe juures basseini ääres mõnulemas, pärast mida tegime väikse õhtuuinaku ja läksime Icon’isse – väidetavalt Karratha parim söögikoht – õhtust sööma. Sellega ületasime küll oma Vihulas püstitatud restoraniarve rekordi, kuid eriliselt nauditavaid maitseelamusi juurde ei saanud. Minu mereanni pasta nägi küll oivaline välja: krevetid, kala, kammkarbid ja kõige tipuks suur terve lobsteripoolik (ei teagi, mis see eesti keeles on, kas vähk või homaar). Igatahes ülimalt ahvatlev nägi välja. Maitse poolest oli küll ka väga hea, aga ei midagi sellist, mille poolest seda eriliseks elamuseks pidada. Lauri lammas nägi samuti ahvatlev välja, kuid maitse poolest ei midagi erilist. Tema sõnul eelistaks ta nende tehtud pudrule pigem meie restorani pulbrist tehtud kartuliputru. Liha kohta mul kahjuks kommentaarid puuduvad. Kuigi lootused selle koha osas olid kõrgemad, kui see, mida me kogesime, oli ikkagi tore kodust välja saada ja natuke koos mingis tavapärasest erinevas keskkonnas ja olukorras aega veeta. Kõhud täis, kutsusime courtesy bus’i (buss, mis inimesi baari toob ja baarist koju viib) meile järele ja läksime Tavernisse. Ryan, meie supervisor, oli meile lubanud tasuta sissepääsu, mis võõrastele maksis 40AUDi ning paar tasuta jooki. Kõik selle me saime. Tagasi koju jõudes nautisime veel natuke külma õlut ja veini ning ajasime juttu kuni teised tööjuures järjekordse laupäeva õhtu tagajärgi likvideerisid.

Kuigi see nädal on erakordselt kiire olnud, jõudsime meie Chloe ja Stephanie’ga esmaspäeval rannas käia. Sellel ajal kui tüdrukud rannas peesitasid, tassisid Lauri ja Ian (Stephanie poiss-sõber) koos väljas palava käes raskeid laudu-toole ja kirusid oma rannas lebavaid laiskvorste. See oli esimene kord rannas üle lugematult pika aja, arvestades seda, millises kliimas me viibime. Tee randa, kus me käisime, viis läbi täieliku kivikõrbe ning kohale jõudes ei viibinud seal ainsatki hingelist. Pole ka midagi imestada, kuna selleks, et sinna ligi pääseda, tuleb esiteks teada, et selline koht on olemas, tuleb omada korralikku maasturit ja oskusi sellega ümberkäimiseks ning leida üles õige tee. Ainuüksi sõit keset täielikku kivikõrbe tühermaad kestis ligi 45 minutit. Kuigi ranna-aega jäi meile vaid kuskil tunnikese jagu, nautisime sellest iga minutit. Loodan, et saame õige pea ka Lauriga koos ühe rannaskäigu ette võtta. Selle koha pealt võib loota meie uutele naabritele, Sakslastele – neil on auto ;). See kord tuleks siiski mõni kergemini ligipääsetav koht leida.

Lõpetuseks võiksin kirjutada veel paarist huvitavast seigast. Paar nädalat tagas kui Lauri bottleshop’is töötas, jäi ta ühe kliendiga pikemalt rääkima. Teemaks nimelt elu Eestis. Selle peale, kui Lauri siinsete palkade suuruse ilmestamiseks tõi näite sellest, kui lühikese ajaga ta Tavernis töötades teenib oma ema kuupalga, andis klient talle imestusest 50 dollarit, paludes see anda oma emale. Siit tervitused Endlale J! Teine vahva seik oli kord kui me oma vabal päeval pool päeva maha olime maganud, peale seda hilist hommikusööki nautinud ning siis end shopping centre’sse lasknud viia. Vaja oli Laurile tööriideid leida ja muud nidi-nodi. Mõlemad toidupoed olid sel päeval millegipärast pooltühjad, mistõttu käisime kõigepealt ühes poes, siis järgmises ja siis jälle uuesti esimeses. Lõpuks kui oma poetuurid tehtud saime, oli kell vist kusagil poole 8 ringis. Väsinud ja kõhud tühjad, istusime keset ostukeskust pingi peal ja püüdsime bussijuhti kätte saada, et ta meid poest koju viiks. Kui me seal paar minutit kedagi telefoni teel kätte saamata istunud olime, tuli meie juurde tädike suurte üksteise peale laotatud paberkottidega, mille seest paistsid suured kandilised pappkarbid ja küsis, kas me soovime pirukaid. Minu kohmetult naeratava arusaamatu näo, jaatava vastuse ning küsimuse peale, miks ta meile tasuta pirukaid tahab pakkuda, ulatas ta mulle ühe paberkotti pakitud alusetäie, öeldes, et nad peavad pagaripoe kinni panema. Kui karbi paberkotist välja tõmbasime, leidsime sealt kolmteist suurt pirukat, millest igaühe hinnaks pea viis dollarit. Küll need Austraallased on alles lahked :D. Kui juba asjade jagamisest rääkima hakkasin, siis võib siia hulka mainida ka õllekastid, millega Lauri kahel päeval töölt koju on tulnud. Nii et ka tasuta alkoholist ei tule meil puudust. Igaõhtused staffie’d ja tasuta õlled – mis nii viga. Ja kuna Lauri on kümnete viisi tasuta õlut saanud, võtab ta nii mõnelgi õhtul töölt staffie’ks omale suure Magnersi siidri, et koduseid õlle- ja siidrivarusid balansis hoida.

Kõige lõpuks veel üks ja kõige huvitavam seik: Lauri on peaaegu et kiilakas ja mina olen selles süüdi. Nimelt ostsime juba pea kuu aega tagasi Lauri initsiatiivil masina, millega juukseid ajada, kuna juuksuris käimine on kallis ja tema sõnul on „pikad” juuksed üleüldse siin üks igavene tüütus. Ehk siis pärast nädalatepikkust edasi lükkamist pistsime paar päeva tagasi masina stepslisse ja tegime Lauri juustega üks null. Kuigi see masinaga juuste maha ajamine tundub jube lihtne tegevus, ei ole sugugi nii, et siuh lips ja valmis. Päris pikalt pusimist oli, et see sõjaväelasevälimus okeilt välja tuleks. Igatahes nüüd on tehtud ja ei ole hullu midagi. Alguses oli natuke nagu võõras mees, aga nüüd on jälle oma.

Saigi vist kõik. Kell on siin nüüd pisut üks läbi. Ootan veel paar tunnikest kuni Lauri koju tuleb, et üks tema uut imagot tutvustav pildike teha ja see ka käesoleva postituse juurde lisada. Hahaha J

Asi on nüüd selline, et see postitus on sellisel kujul siia ülesriputamist oodanud juba laupäeva pärastlõunast saadik, aga Lauri ei lasknud laupäeval töölt tulles endast pilti teha ja siiamaani ei ole teda korralikult kaamerasilma ette saanud. Seega ei ole mul kahjuks teile ühtegi lühikarvalise pilti näidata, aga parem ilma pildita kui üldse mitte midagi. Kauemaks ei saanud seda pikka juttu desktopile kükitama jätta. Küll pildi ka saab.