Et Te liialt ei kadestaks ja arvaks, et meie elu siin Austraalias ainult imeilus roosa ja lilleline on, siis kirjutan siia lähemalt meie kahest esimesest day off’ist alates Karratha Tavernis tööle asumisest. Hoiatan ette, et siit tuleb üks pikk ja igav postitus.
Igale töötajale on nädalas ette nähtud üks vaba päev. Eelmisel nädalal oli meile puhkamiseks antud pühapäev ja sel nädalal esmaspäev – ehk siis kokku sai lausa kaks päeva jutti. Vaat kui tore. Leppisime juba töökaaslastega kokku, et laupäeval, kui meil on nädala viimane tööpäev ja ühtlasi ka halloween, läheme meiegi nendega pärast tööd kuhugi istuma ja jutu kõrvale meelepärast joogipoolist limpsima. Siiani me ei olnudki meist eraldi elavate töötajatega väljaspool Tavernit eriti suhelnud. Tihti hakkasid Lauri vahetused hommikul 7.30, mistõttu pärast tööpäeva lõppu, mis enamasti leiab aset peale südaööd, ei kippunud enam kodust kaugemale rändama ega õlle- või siidripudeleid avama. Seega laupäev oli kokku lepitud.
Reedel päeval ei olnud aga mul enesetunne kuigi hea ja kraadiklaas näitas 37.8kraadist palavikku. Vaatamata sellele otsustasin ikkagi tööle minna – tüüpiline minu ettekujutus, et palavik jookseb tragi terve ja tugeva lapse nägu tehes ise suurest hirmust minema. Paracetamolid pidid ju ometi ka minu poolt rääkima. Ometi andis kehv enesetunne tööl tunda. Järgmine päev oli aga parem ja läksin jälle tööle. Sama päeva, laupäeva, õhtuks ei olnud halvast enesetundest enam suurt midagi järel, mistõttu lõpetasime kõik koos oma argised toimetused Tavernis ja suundusime koos ülejäänud töötajatega ühte staffhouse’idest halloweeni tähistama, nagu oli lubatud. Kulutasime osa möödunud nädalaga kogunenud ja alles jäänud tipist siidri- ja õllekasti ostmisele, haarasime neist mõned endaga kaasa ja mõnus õhtu meie ägedate töötajate seltsis võis alata.
Pühapäeva hommik ei olnud aga enam sugugi äge. Arvasin, et minuni on jõudnud elu esimene pohmell (jah, mul siiamaani ei ole neid tekkinud veel, ptui-ptui-ptui). Olin juba jõudnud järeldusele, et siidrid ei ole seda väärt, et järgmisel päeval sellist kirjeldamatult halba tunnet taluda ja otsustanud edaspidises elus alkoholi mitte tarbida. Või siis vähemalt mitte üle kahe siidri või pokaali veini õhtu jooksul. Kui aga Lauri üles ärkas, kinnitas ta mulle, et ma olen lisaks kõigele muule ebanormaalselt soe, mispeale torkasin kraadiklaasi kaenla alla. 39,8.
Piinlesin päevläbi värisedes voodis, vaarudes aeg-ajalt vaid toa ja tualeti vahet – pea käis korralikult ringi ja valutas meeletult. Lauri tassis mulle teed ja vett ning neelasin iga nelja tunni tagant paar paracetamoli. Kõige selle peale näitas kraadiklaas kümme tundi hiljem 40,5. Kutsusime kiirabi, kes kohale tulles meid haiglasse kaasa soovis võtta. Teel oma toast välisukseni kukkusin hoolimata arstitädi ja Lauri toetavatele kätele nende kahe vahel kokku ja ärkasin juba elutoa diivanil, mispeale mind kanderaamil haiglasse veeretati. Seal võeti vere- ja uriiniproovid. Pidevalt mõõdeti vererõhku, kehatemperatuuri ja südamelööke – esialgu iga natukese aja tagant, siis iga 30 min, iga tunni ja lõpuks iga kahe tunni tagant. „Sinu vererõhk on ikka veel tugevasti alla normaalse”, vabandasid arstitädid mind üles ajades ja kinnitasid, et peavad mu vererõhul silma peal hoidma.
Nii ma siis külmetasin kuskil õhtul kella kümnest-üheteistkümnest kuni hommikul kella kaheteistkümneni haiglas. Selle peale, kui ma lühikeste pükste ja topi väel lina all lõdisedes viisakalt küsisin, kas ma saaks omale teki peale, vastas arstitädi mulle veel viisakamalt ja naeratades, et ei saa, aga ma võin teise extra saada. Nii ta siis tõigi mulle extra lina ja kaks topsi jääga vett, paludes neet kohe alla kulistada. Brrr. Kui hea, et nüüd enam külm ei ole.
Tegelikult olid haiglas kõik hästi toredad ja said mu palaviku kohe kiirelt alla. Selles osas, mis sellise palaviku põhjuseks võis olla, nad selgusele ei jõudnud. Igatahes sain minigd antibiootikumid, mida võtan kaks korda päevas ja nii kõigest kolm päeva. Kui siis veel mingeid kaebusi esineb, pidin nende onude-tädidega jälle ühendust võtma. Praegu küsisin tööjuurest paar vaba päeva, võtan rohtu ja pikutan viimast haiguseväsimust välja.
Igatahes emad-isad, vanaemad ja kõik teised ka, ärge palun muretsege. Nüüd tunnen ennast juba väga hästi. Võtsin just kraadiklaasi kaenla alt – 36,6. Juba kolmandat korda üks ja see sama J. Enesetunne läheb iga hetkega üha paremaks.
Luban, et järgmine kord kui kirjutame, on kõik jälle imeilus roosa ja lilleline.
