Terekest, kullakesed!
Ammu-ammu ei ole siit seitsme kõrbe ja ookeani tagant kirjutanud. Teen ühe kiire postituse, enne kui jälle tööposti otsa tuleb ronida. Elu Karrathas on endiselt töine, kuigi tunde saame suhteliselt kesiselt - nii 50 tunni ringis nädalas. Tavernis käib kõva kokkuhoiupoliitika töötajatele tehtavate kulutuste osas, mistõttu pidevalt tunde kärbitakse. Töötajad lähevad, uusi asemele ei tule ja tunde ka kellelegi juurde ei tule.
Tore uudis on see, et viimased vabad päevad oleme siin natuke ringi ka vaadanud. Üleelmine nädal käisime mina, Lauri ja Esky (üks väga sage baarikülastaja) samas rannas kus me kord tüdrukutega käisime. Mina võtsin päikest, poisid võtsid niisama varju ja nautisid vaadet. Tagasi sõites nägime väga lähedalt ka kängurut mööda hüppamas.
Samuti käisime Karratha lähedal oleva mäestiku tipus - neljaveolise Toyotaga muidugi, sest need teed olid kohutavad ja vahepeal pidime sõitma 30 kraadise nurga all. Vaade oli väga ilus nagu ka piltidelt näete. Lummav sinine India ookean ja vaade kogu Karrathale. Pärast rannas vedelemist külastasime veel 15km kaugusel olevast linnast Dampier'ist läbi. See on veel väiksem kui Karratha ja asub poolsaare tipus. Selle linna sadam on ka selle regiooni transpordikeskus, kus suured tankerid laetakse täis.
Nädal aega hiljem, kui meil jälle vaba päev oli, sõitsime 50 km Karrathast ühe teise poolsaare tippu - Point Samsoni. Leidsime sealt imeilusa ranna nimega Honeymoon Cove. Nautisime ilma, kuid siiski enamus aega pidi olema vees, sest väljas oli lihtsalt meeletult palav - 45 kraadi. Nagu piltidelt näete, siis see rand on väga kena ja väike, ja muidugi vesi on türkiissinine.
Laura on natuke tõbine ja vajab poputamist. Loodame, et saab varsti terveks.
Tsau
