Tagasi kodus

Vahepeal ei läinudki kõik päevad nii kui olime arvanud. Nimelt oma camperi elu elades jäi arvuti ja interneti kasutamine päris soiku. Teepeal olles ma paaril esimesel päeval küll mustandisse meie reisimuljetest natuke kribasin, kuid postitamiseni ikkagi ei jõudnud. Tahtsime ju lisada ka pilte ja täiendada postitust veel samal päeval ees seisvate paladega, mistõttu lükkasime internetiskäigu õhtusse, et küll enne magama minekut jõuab. Uni tuli aga alati rutem kui oskasime arvata. Nüüd siis tuleb loota, et kõik, mis tehtud ja nähtud veel meeles on ja kogu ülejäänud reisijutt ühte postitusse ära mahutada.

Neljapäev, 22. märts

Hommikul tegime ranna ääres mere ääres mõnusa hommikusöögi (pilt 1), vaatasime üle kohaliku beachi ja asusime järgmise sihtmärgi, Kalbarri National Parki poole teele. Kuna kohale jõudsime alles mõni tund enne päikeseloojangut, siis palju seal ringi vaadata ei jõudnud. Jalutasime paarile vaateplatvormile (pilt 2) ja tegime mõnusas kaljuste servadega rannas väikse sulpsu jahutavasse ookeani. Õhtuks sättisime end jälle caravan parki, et auto tagaossa madrats maha panna ja järjekordne öö meie armsas pesas mööda saata. Caravan parkides on alati kõik vajalik olemas: wc, dušš, grillimisalad, köök kõige vajalikuga, bassein jne. Mõnes ka tennise- võrkpalli- ja korvpalliplatsid jne. Muidugi on sealsamas võimalik ka väikesi cabini tüüpi tubasid rentida, kuid enamus inimesi magab siiski oma karavanides, telkides või lihtsalt autos.

Reede, 23. märts

Järgmisel hommikul ärkasime juba päikesetõusu ajaks, et käia veel paaris kohas Kalbarri National Parkile pilku heitmas. Nägime ära ka kuulsa Nature’s Window (pilt 3), mis kaunistab siin paljusid turistivoldikuid ja reisibüroode seinu. Tegelikult algas sealt samast ka 9km pikkune matkarada, mille läbimise me viimasel hetkel otsustasime vahele jätta. Olime end juba pikak päikese käes matkamise jaoks ette valmistades sisse kreemitanud ja veepudelidki näppu võtnud, kuid viimasel hetkel jõudsime järeldusele, et meil ikka ei ole piisavalt aega. Palju on teepeal veel näha ja vaja jälle õhtuks järgmises kohas olla.

Hiljem aga selgus, et hommikul oleks see matkamine igati asja ette läinud. Kuna ilm läks põhja poole liikudes aina nigelamaks, siis jätsime vahele Monkey Mia külastamise. Koht on kuulus sealsetes vetes elavate delfiinide poolest, kes vabas looduses end inimestel toita ja katsuda lasevad. Erinevatelt reklaamvoldikutelt võis lugeda ja piltidelt näha, et piisab vaid põlvekõrgusesse vette minemisest kui delfiinid juba käega katsuda on. Suure vihma ja tuulega tundus siiski mõistlik see 300kilomeetrine ring sõitmata jätta kuna sellise ilmaga pole kindel, kas neid imelisi veeloomi üldse näha saab.

Kuna olime plaaninud Monkey Mias veeta kuskil 3 tundi plus olime säästnud ka sinnasõidu aja, siis jõudsime sellevõrra varem oma järgmisse ööbimiskohta – Carnarvoni linna. See on väike 9000 elanikuga linn, mis on leidnud endale koha ka Perthist Karrathasse sõidu „must see” kohtade nimekirjas. Miks – seda on pisut keeruline põhjendada. Tegemist oli päris kõheda aguliga. Räpane ja täis joodikuid ning muusuguseid eemalepeletavaid linnakodanike. Ilmselt ainus põhjus, miks inimestel soovitatakse sellest kohast läbi sõita on seal asuv One Mile Jetty, mis kujutab endast ühe miili (1,61 km) pikkust ookeani ulatavat raudteesilda. Raudtee saab alguse linna seest ning on kokku 2,5km pikk. Rajatis on ehitatud 20.sajandi alguses transportimaks kaupu Carnarvoni sadama ja linna vahel. (Pilt 4)

Laupäev, 24. märts

Lõpuks on käes järgmine päev ja saame lahkuda sellest ebameeldivast kohast nimega Carnarvon. Linnast väljasõidul on võimalik külastada blowholes’e. Põhimõtteliselt on need kohad, kust ookeanivesi purskab läbi kivisse uuristunud avade välja maapinnale. Seesugused väljapursked võivad ulatuda kuni 20 meetrini. Kahjuks jõudsime sinnagi kehval ajal. Nägime vaid ühte paari meetri kõrgust veepurset ning sedagi ei suutnud fotolindile jäädvustada.

Õnneks oli järgmiseks sihtkohaks lootustandev Coral Bay, mis on kuulus oma helesiniste randade ja kergesti ligipääsetavate maailma tasemel snorgeldamiskohtade poolest. Meie reisiajakiri viitab Coral Bayle kui veealusele paradiisile. Kuulus on see snorgeldamiskoht just seepärast, et siin ulatub korallrahu mõnes kohas kaldast vaid paari meetri kaugusele. Seal siis nautisimegi suurepärast ilma (pilt 5), mis päev läbi muidu pilvi oli näidanud. Kuna maski- ja lestalaenutus oli avatud veel vaid kaheks järgnevaks tunniks, siis pidime ette võtma ühe kiire pikema snorgeldamise tiiru. Pärast tegime veel rannaliival väikese pikniku (pilt 6), nautisime veidi päikest ja maalilist loodust ning sättisime end rannast üle tee asuvasse caravan parki. Et veel natuke kaunist randa imetleda ja ka kõhtu tühjaks saada, tegime päikeseloojangul ookeani ääres mõnusa sörgi, pärast mida jahtusime mõnda aega caravan parki basseini ääres. Ja siis jälle kodu korda (pagass tühjaks ning voodi valmis), grillima, piibutama ja õlle-siidrit nautima ning tuttu, nagu ikka.

Pühapäev, 25. märts

Kiire päevakava viib meid jälle juba varahommikul Coral Bayst edasi, Exmouthi, mis asub Cape Range’i poolsaare otsas. Teel sinna poole endale mõnusat hommikusöögi kohta otsides sõitsime tosin kilomeetrit mööda looklevat kruusateed teelt välja ülespoole ja heitsime pilgu teisel pool poolsaart asuvale Cape Range national parkile.

Exmouthi kohale jõudes tegime põhjaliku külastuse kohalikku informatsioonipunkti ja käisime toidupoes päevaks kõike vajalikku varumas. Peale seda võtsime jällegi suuna Cape Range National Parki – seekord läbi poolsaare tipu teisele poole sõites. Exmouthist 54km kaugusel asuvas Lakeside nimelises rannas võtsime ette järjekordse veealuse looduse vaatlemise tiiru, mis käis täpselt sama moodi nagu eelmisel päevalgi – jälle vaid kaks tundi aega snorgeldamisvarustust kasutada. Kui Coral Bay’s nägime rohkem võimsaid suuri koralle, siis siin oli rohkem erinevaid suuri ja väikseid kalu. Lubati, et saab ka inimesele ohutuid haikalu ja kilpkonnasid näha, aga meid nad kumbki uudistama ei tulnud.

Kuna terve National Parki kallas on täis erinevaid imeilusaid randu, ei olnud meil kaugeltki mitte aega nende kõigi külastamiseks. Siiski jõudsime enne päikseloojangut käia veel ühes, milleks valisime puhtalt nime alusel Turquoise Bay (pilt 7). Äärmiselt nauditav oli pärast pikka vees ulpimist end hetkeks rannalinale pikali visata ja mõnuleda.

Kuna pesitseme läänekaldal, ei saanud jätta päikeseloojangut vaatamata. Selleks soovitati meile sõita üles künka otsas asuva majaka juurde. Seal oli teisigi loojangunautlejaid. Sütitasime vesipiibu, võtsime külmakastist karged joogid ja vaatasime. (Pilt 8)

Õhtuks kolisime sinna samasse majaka all asuvasse caravan parki. Hommikul vara alustasime 600kilomeetrist peatusteta teekonda tagasi koju, Karrathasse. J

Reisime

Terekest jälle üle saja aasta.

Meil on kõvasti põhjust postitada, sest elu siin on võrreldes tavapärasega eriti huvitavaks läinud. Nimelt oleme praegu eemal oma mitte nii väga armsast kodulinnast, Karrathast. Võtsime töölt 8 päeva vabaks, et Perthi sõita, sealt endale auto osta ja nädalakese jooksul tagasi sõita ning elu nautida. Pärast kahte ja poolt imelist päeva Perthis oleme nüüd jälle teel Karratha poole. Õnneks plaanime sinna kohale jõuda alles järgmiseks teisipäevaks. Teepeal on palju imeilusaid kohti, mida külastada. Seniks kuni Lauri meid kohale sõidutab, on minul võimalus meie reisielamusi jagada J.

Esmaspäev, 19.märts:

Hommikul viis Taverni courtesy bus meid lennujaama, kust juba kolmveerand tunni pärast väljus meie lend Perthi. Pärast lühikest kahetunnist lendamist tuldi meile kohe lennujaama vastu autot näitama, nii nagu varem kokku lepitud. Autoks 2001. aasta Ford Fermont, mis väljast paistab viisakas ning omab ka kõike, mis vaja Austraalia pikkade vahemaade läbimiseks – AC, püsikiirushoidja jne. Selle 4l mootor võtab küll palju kütust, kuid see-eest saab teistest autodest probleemivabalt mööda sõita. Lisaks on autol ka pikemat sorti universaalkere, tänu millele saame tagumised istmed alla lasta ja väga edukalt autos sees magada. Pärast lühikest tutvustust ja proovisõitu autoomaniku koju täitsime vajalikud paberid, maksime kokkulepitud rahasumma ning olimegi taas autoomanikud. Masin on siiamaani olnud igati vinks-vonks ja sellega on eriti mugav sõita, kruiisib nagu laev või vana hea võtmetesööja audi a8.

Auto käes, tegime kiire tiiru shoppingcentre’s ning võtsime suuna kesklinna poole. Jalutasime mööda jalakäijate šopingtänavat ja käisime maailma suurimas linnasiseses pargis, Kings Parkis (pilt Kings Parki vaatest linnale).

Õhtuks sättisime end Ryani, meie supervisori Perthi koju, kus teda ennast küll kohal ei olnud, kuid mehe juures peatuv ema ja tema kolm koera meid sõbralikult vastu võtsid.

Esmaspäevase päeva teine tippsaavutus oli aga peegelkaamera ost. Nüüd on meil vahva pildimasin, Canon EOS 550D, mis loodetavasti motiveerib kõvasti pilte klõpsutama. Teha me sellega küll suurt midagi veel ei oska, aga kunagi ehk...

Teisipäev, 20. märts:

Järgmise päeva hommikul sõitsime Fremantle’i linnaossa. See on üks imearmas koht, mis on midagi kombineeritut suvisest Pärnust, Kuressaarest ja Tallinna vanalinnast. Seal külastasime kunagist vanglat, kus meile näidati ja räägiti kõigest üleüldisest ning jutustati ka halenaljakaid ja vapustavaid vangide põgenemislugusid. Väga nauditav oli vahelduseks midagi harivat näha ja kuulda.

Pärast vanglaskäiku kohtusime mehega, kelle kaudu Karratha Tavernis tööd saime. Lõunatasime Itaalia restoranis ning veetsime mõnusad 2 tundi juttu ajades. Pärast seda tegime veel tiiru mere äärde ning sõitsime jällegi juba külastatud Kings parki, et natuke piipu teha ja näha ka õhtust vaadet tuledesäras linnale.

Kolmapäev, 21. märts:

Viimane päev Perthis. Hommikut alustasime Aqua akvaariumi külastamisega. Seal vaatasime üle kõik Lõuna Austraalia rannikut asustavad mereelukad ja mõnda neist saime elusal kujul oma kätegagi puudutada (pilt). Viimase asjana Perthis käisime veel Scarborough rannas (pilt), kus tegime vaid paar kiiret pilti, kuna kiirustasime juba teele asumisega, et enne päikeseloojangut Pinnacles’ desertisse jõuda (pilt). See tundub nagu maailmaime, kuidas saavad ühes kohas lihtsalt tuhanded ja tuhanded püstised 1-3 meetrised kivijurakad maa seest välja ulatuda. Vaadates pilti, siis veendute isegi, et see on üsna imeline. Pärast kivikujukõrbe suundusime selle lähedal olevasse väikelinna, kus seadsime end sisse karavanipargis. Nüüd juba pikuteme auto tagaosas ja plaanime homset päeva. Seniks, ilusat päeva. Homme on uus päev, uued seiklused ja ehk ka uus blogipostitus?!

Oeh, internet jumpsib ja arvuti aku on kohe kutu. Lauri kustus ka pärast väikest blogi täiendamist täitsa ära, põõnab juba. Pean selle postituse ilma piltideta üles panema. Homme hommikul vara paneme pildid tagantjärele :)