Tere!

Jätkan sealt, kus eelmine kord jutt pooleli jäi. Neljapäeva hommikul viis Maik meid 20km kaugusele olevasse lennujaama Proserpine'i, kust lendasime läbi Brisbane'i ja Perthi Karrathasse. Lennusõit oli väga väsitav nagu ka need pildid illustreerivad.

Karrathas tuli meile vastu Charlie, kes nägi välja siuke vana ja kombetu päss (tegi autos suitsu) ja viis meid meie staffhouse'i, kuid nüüd oleme aru saanud, et väga vinge mees on :). Seal tutvustati meid kahele asiaadile (abielupaar), kes tegid meile väikese sissejuhatuse maja reeglitest. Meiega koos elab veel nende väike 5-aastane poeg :D ja veel üks iirlane ja inglane. Kokku on meid elamas siin 4-toalises majas 7. Seadsime end oma tuppa sisse ja käisime ka ostukeskuses(30 min jalutada) omale külmkappi varusid täiendamas (külmkapp on 7 inimese peale liiga väike, kuid kokkuvõttes on sama suur kui Airlies) Enne oli meil küll merevaatega tuba, kuid siin on meil fully konditsioneeriga maja jess! Siin on see täiesti asendamatu vahend, sest praegu on siin kevad ja tihti 35 kraadi sooja ja kohalikud peavad seda veel jahedaks. Suvel peaks temperatuur küündima 45 kraadini, mis on tõsine põrgukuumus. Kui isa Toomas küsis, mis temperatuur meil on ja ma vastasin, et 37, siis ta vastas selle peale:"Ma ei küsinud kehatemperatuuri :D"

Karratha Tavern (karrathatav.com.au) on pindalalt suur ühekordne maja Karratha keskel(2-3 minutit meie elukohas jalutada), kus on alkoholi pood, 2 baari, restoran ja kõrval majas pakutakse ka majutust (motelli moodi maja). Üks baar on nn spordibaar, kus on kõik seinad televiisoreid täis ja tihe panustamine käib. Esialgne mulje oli päris naljakas, kuidas täiskasvanud mehed vaatavad koerte või hobuste võiduajamist ise täiest kõrist kaasa elamas. Teine baar on rohkem klubile iseloomulik ja kus töötavad "skimpied", kes on väga nappides riietes tütarlapsed(iga nädal on nad erinevad ja nad on ikka väga koledad). Klientideks on maailma kõige mehisemad mehed - karvased tatöveeringutega kaevurid, kes pärast tööd mustade riietega tulevad oma sel päeval teenitud raha maha jooma. See on selle linna juures hämmastav, et tundub nagu nad peale joomise mitte midagi muud ei teegi. Hommikul tulevad juba inimesed baari ja hakkavad tinistama. Kuna siin läheb kella kuuest pimedaks, siis tavern pannakse tavaliselt varasemalt 12 öösel kinni.

Nüüdseks oleme juba nädal aega siin töötanud ja oleme väga rahul. Mina olen Maintenance/yardie positsioonil, mis hõlmab suhteliselt kõike. Vahetan õllevaate, täidan külmikuid külma õllega, viin baaritütarlastele jääd juurde, teenindan bottleshopis kliente, koristan laudadelt taldrikuid ja klaase, viin prügikaste välja jnejne. Töö on väga lihtne ja nädala sees on ka passimist päris palju. Laura ülesanneteks on restoranis toitu lauale viia, tellimusi võtta, baaris teenindada või bottleshopis müüjaametit pidada. Kokkuvõttes on palgad väga head ja ka töötunde koguneb päris palju. Lauril tuleb see nädal suisa 60 tundi täis ja Laural 50. Lisaks saab Laura päris kõvasti jootraha. Meil on nädalas ka 1 vaba päev, mis alati on meil õnneks ühel päeval.

Taverni programm on samuti huvitav, sest näiteks täna peame endale kostüümid selga tõmbama halloweeni puhul, mis teeb tööpäeva veelgi huvitavamaks. Teisipäeviti mängitakse klubimuusikat, kolmapäeviti on karaokeõhtud ja nädalavahetusel veel erinevad eriprogrammid. Näiteks paar päeva tagasi esinesid siin meesstriptiisitarid, mis tõi kõvasti naiskliente tavernile juurde. Eriti üllas tunne oli siis, kui spordibaaris näidati Moskva finaali, Kanepi ja Cibulkova mängu (küll aga 5 päeva hiljem :D)

Karratha puhul meeldib meile veel väga selline omapärane kõrbellik loodus. Mulda kuskil ei ole ja selle asemel on oranž savi, meenutab liivaväljakut tennises. Suvalises järjekorras on pilte meie Tavernist, bottleshopist, spordibaarist ja üleüldisest Karrathast.

Jällenägemiseni!

Heihopsti, kõik kodused ja teised armsad, kes te meie tegemiste-toimetamiste vastu huvi tunnete. Vahelduseks on Laura jälle blogi puldis koha sisse võtnud J

Me siin oleme juba viimased nädal aega Airlie Beachis vaikselt otsi kokku tõmmanud, et viimaks homme hommikupoolikul lääne-Austraalias asuva väikelinna, Karratha, poole teele asuda. Laupäeval oli minu viimane tööpäev Fish D’vines, pühapäeval tegime Lauriga mõlemad oma viimased asjaajamised Beach Plazas (Lauri tegi Tai restoranilele delivery’t ja mina tegelesin India söögikoha klientidega). Pärast tööd võtsime Fish’st veel viimased poole hinnaga söögid-joogid ja kolisime kotsa ära, kuna Lauril ei olnud pärast viimast tööpäeva just kõige parem tuju – „huh, täpselt õigel ajal viskas see töö täielikult kopa ette”. Esmaspäeva-teisipäeva hommikud möödusid veel housekeepingu tähe all, kuid põhimõtteliselt on see seitsmepäevak olnud juba ikkagi vaba nädal. Jätsime endile pisut aega, et Airlies puhata ning päikest ja mittetöötamist nautida. Ja muidugi nii kui endale sellised plaanid teed, siis keeravad ilmad metsapoole. Nii me siis olegi esmaspäevast saadik kodus konutanud – õues puhub tuul, sajab vihm ja päikesepoiss on juba ammugi täiesti unustatud tegelane.Karrahta ilmateade näitab õnneks sootuks kollasemat pilti ilma valgete vatitupsude ja siniste pisarapiltideta. Sealne ilmapilt on suur, rõõmus ja kollane.

Täna igatahes hakkas mulle viimaks see äraminek kohale jõudma ja väike elevusepisik on kajuba sees. Airlie Beach on ennast selle kuu ajaga tegelikult juba ammendanud. See koht on ikka tiba-tiba-tilluke – põhimõtteliselt 500meetrine tänavajupp. Täna veel viimast korda ajaviiteks mööda poode kammides sain aru, et on viimane aeg edasi liikuda. Eriti kui arvestada seda, et meie Austraalias viibimise aeg on piiratud. Kuigi homme, pärast vaid pooleteisttunnist lendu Brisbane’i, ootab meid ees piiiiikkkk 8tunnine ootamine sealsamas lennujaamas, et liikuda läbi pilvede edasi Perthi ja sealt Karrathasse – seda jälle pärast kuuetunnist ooteaega... Küll elame üle. Igatahes lõpuks, kella kolmveerand üheksaks reede hommikul lubatakse meid Karratha lennujaama kohale toimetada, kuhu siis juba kohalikud tööandjad meile järele tulevad. Mis edasi saab, eks siis näis.

Igaks-juhuks oleme valmistunud peaaegu et kõige hullemaks. Kohalike käest oleme Karratha kohta nii palju kuulnud, et see on väike 12 000 elanikuga väikelinn (just nagu Haapsalu, eksole), mille elanikud on tsikli seljas elavad suured ja karvased täistätoveeritud rammumehed – pidavat olema „tough town”. Mõtlesime isegi korra tiheda jõusaaliprogrammi ja hennade peale, aga ei, me näeme kahjuks või õnneks ikkagi samasugused välja. Näitame teile veel mõningaid pilte ja järgmised postitused ja fotosalvestused jõuavad teieni juba Austraalia teisest otsast, teile tunnikese võrra lähemalt J.

Siia lisatud piltidelt leiate: pilt minust koos India söögikoha manageriga; väikesed majakesed, milles asuvad studiod (neidsamu me neli nädalat järjest pea iga päev korda seadsimegi) ja suurem maja, mis koosneb apartmentidest (neid cleanisime ka); ja lõpetuseks veel paar pilti meie rõdu külastanud väikestest papagoidest.

Tere!

Polegi ammu teile oma tegemistest rääkinud. Enne tänast oleme põhimõtteliselt ainult töötanud ja midagi erilist korda saatnud. Täna hommikul, kui me saime teada, et tööle minema ei pidanud, siis spontaanselt otsustasime minna taevasse sukelduma (SKYDIVE). Selleks helistasime oma tööandjatele, kes said meile teha hinna 20% soodsamalt. Tund aega pärast mõtte tekkimist olimegi juba Airlie Beach'i lennujaamas (~3-4km Airliest väljas). Otsustasime 10 000 ft (~3km) kõrguse kasuks, sest see tundus olevat kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega. Seega vabalangemist oli umbes 35 sekundit ja tunne oli meeletu. Koht oli selleks suurepärane, sest vaade avanes kogu Whitsunday saarestikule. Mõlemad oleme väga rahul sellise huvitava ettevõtmisega minna langevarjuga hüppama.

Vahepeal oleme üritanud end sebida kuhugi teise kohta tööle, sest aastane viisa on suhteliselt lühike aeg ja ühes kohas ei taha ka väga liialt peatuda. Saime pakkumise sõita tööle Karrathasse, mis asub Loode-Austraalias(väga kaugel praegusest kohast :D). Tegemist on Haapsalu suuruse tööstuslinnaga. Neljapäeval sõidame juba Ida-rannikult ära, et natukene pikemalt Karrathas raha teenida. Mina hakkan tööle Bottleshop'is (alkoholi poes) ja Laura hakkab baaris töötama. Otsustasime selle kasuks, sest tahame näha paljusid kohti ja Airlies meil oli kahepeale kokku töötunde liiga vähe (siin peab palju võitlema töötundide eest). Samuti on ideaalne, kui töökoht meid juba ees ootab (ka majutus). Kuigi me ise ka päris täpselt ei tea, mis meid ees ootab, siis me väga spekuleerima ei hakka ja kirjutame teile uuesti kui oleme sinna jõudnud. Pühapäevani töötame veel siin ja järgmise nädala alguses puhkame. Ühel päeval tahame kindlasti sõita mõnele saarele, et snorgeldada ja samuti ära vaadata imeilusa Whitehaven Beach'i.

Praeguseks kõik.

Tere,

Nüüd on meistermees Lauri puldis. Üheks suurimaks uudiseks on see, et kolisime 30min. jalutuskäigu kauguselt 10 min. jalutuskäigu kaugusele Airlie Beachi peatänavast ja meie töökohtadest. See on põhimõtteliselt kahekorruseline ridaelamuboks, kus ülemisel korrusel on 2 magamistuba ja 2 wc'd ja alumisel korrusel muu elamine. Tore on see, et mõlemal korrusel on ka rõdud, kus Laura saab vabal ajal neegristuda(tegelikult ta on päris kurb, et nüüd uues kohas normaalset basseiniala pole). Teedule ja Sirjele mõeldes jäädvustasime oma rõdult ka jahisadama, et mõne aasta pärast nad kaaluksid ka siit läbi sõitmist :D.

Muidu oleme ainult töötanud ja töötanud. Mina olin vahepeal nädal aega järjest haige. Alguses oli talutav väike palavik ja sellega seonduvad lisad, kuid täpselt siis, kui mul juhtus olema täiesti vaba päev, jäin voodihaigeks kaheks päevaks. Nüüd juba lood paremad ja vuran jälle Fiestaga ringi. Alguses oli päris imelik vasakpoolse liiklusega harjuda, kuid selle sai tegelikult selgeks 5 minutiga. Sellegi poolest oli päris ohtlik, ent naljakas avastada ennast vastassuuna vööndist. Kõige hullem on see, et siin on ringteid ka päris palju ja neid peab teistpidi sõitma :D. Muidu inimesed on toredad ja saan ka keskmiselt 10 taala 3h jooksul tippi (kõige rohkem olen 50 taala saanud ühe vanamehe käest, mis tegi meele päris heaks). Kõige kurvem asi on see, et ma ei teinud international driver's license't Eestis ja praegu kõige legaalsemalt autoga ei sõida.

Kuna Laura töötab India restoranis+ Fish d'Vine's ja mina Hiina ja Tai restoranis, siis kõikidest kohtadest saame 50% soodustust, mille me kindlasti ka ära kasutame korduvalt. India restoranis juba käisime lõunatamas ja oli väga maitsev. Täna võtame ette Tai köögi (tegelikult Tai ja Hiina söögid meie jaoks pmts samad:D) ja seejärel teised kaks.

Praeguseks kõik ja järgmine kord räägib teile meie kõigi lemmik reporter-fotograaf Laura Kallasvee