Heihopsti, kõik kodused ja teised armsad, kes te meie tegemiste-toimetamiste vastu huvi tunnete. Vahelduseks on Laura jälle blogi puldis koha sisse võtnud J

Me siin oleme juba viimased nädal aega Airlie Beachis vaikselt otsi kokku tõmmanud, et viimaks homme hommikupoolikul lääne-Austraalias asuva väikelinna, Karratha, poole teele asuda. Laupäeval oli minu viimane tööpäev Fish D’vines, pühapäeval tegime Lauriga mõlemad oma viimased asjaajamised Beach Plazas (Lauri tegi Tai restoranilele delivery’t ja mina tegelesin India söögikoha klientidega). Pärast tööd võtsime Fish’st veel viimased poole hinnaga söögid-joogid ja kolisime kotsa ära, kuna Lauril ei olnud pärast viimast tööpäeva just kõige parem tuju – „huh, täpselt õigel ajal viskas see töö täielikult kopa ette”. Esmaspäeva-teisipäeva hommikud möödusid veel housekeepingu tähe all, kuid põhimõtteliselt on see seitsmepäevak olnud juba ikkagi vaba nädal. Jätsime endile pisut aega, et Airlies puhata ning päikest ja mittetöötamist nautida. Ja muidugi nii kui endale sellised plaanid teed, siis keeravad ilmad metsapoole. Nii me siis olegi esmaspäevast saadik kodus konutanud – õues puhub tuul, sajab vihm ja päikesepoiss on juba ammugi täiesti unustatud tegelane.Karrahta ilmateade näitab õnneks sootuks kollasemat pilti ilma valgete vatitupsude ja siniste pisarapiltideta. Sealne ilmapilt on suur, rõõmus ja kollane.

Täna igatahes hakkas mulle viimaks see äraminek kohale jõudma ja väike elevusepisik on kajuba sees. Airlie Beach on ennast selle kuu ajaga tegelikult juba ammendanud. See koht on ikka tiba-tiba-tilluke – põhimõtteliselt 500meetrine tänavajupp. Täna veel viimast korda ajaviiteks mööda poode kammides sain aru, et on viimane aeg edasi liikuda. Eriti kui arvestada seda, et meie Austraalias viibimise aeg on piiratud. Kuigi homme, pärast vaid pooleteisttunnist lendu Brisbane’i, ootab meid ees piiiiikkkk 8tunnine ootamine sealsamas lennujaamas, et liikuda läbi pilvede edasi Perthi ja sealt Karrathasse – seda jälle pärast kuuetunnist ooteaega... Küll elame üle. Igatahes lõpuks, kella kolmveerand üheksaks reede hommikul lubatakse meid Karratha lennujaama kohale toimetada, kuhu siis juba kohalikud tööandjad meile järele tulevad. Mis edasi saab, eks siis näis.

Igaks-juhuks oleme valmistunud peaaegu et kõige hullemaks. Kohalike käest oleme Karratha kohta nii palju kuulnud, et see on väike 12 000 elanikuga väikelinn (just nagu Haapsalu, eksole), mille elanikud on tsikli seljas elavad suured ja karvased täistätoveeritud rammumehed – pidavat olema „tough town”. Mõtlesime isegi korra tiheda jõusaaliprogrammi ja hennade peale, aga ei, me näeme kahjuks või õnneks ikkagi samasugused välja. Näitame teile veel mõningaid pilte ja järgmised postitused ja fotosalvestused jõuavad teieni juba Austraalia teisest otsast, teile tunnikese võrra lähemalt J.

Siia lisatud piltidelt leiate: pilt minust koos India söögikoha manageriga; väikesed majakesed, milles asuvad studiod (neidsamu me neli nädalat järjest pea iga päev korda seadsimegi) ja suurem maja, mis koosneb apartmentidest (neid cleanisime ka); ja lõpetuseks veel paar pilti meie rõdu külastanud väikestest papagoidest.