Heihopsti, kallid kodused!

Meil siin teile üht-teist rõõmustavat öelda. Kui eelmist postitust kirjutades olin veel mina meist kahest ainus töölkäija, siis nüüdseks oleme mõlemad korralikud tööinimesed. Esmaspäeval saime kõne Airlie Beach Appartments’ist, mis on kuskil 16appartmendiline perekonnaettevõte. Nüüdsest käime iga hommik seal housekeepingut tegemas – koristame käsikäes kortereid, millest inimesed välja kolivad. Nii mõned tunnid päevas. Eile ja täna tegime näiteks mõlemad päevad neli tundi. Koristamine võtab päeva lõpuks küll täitsa läbi, aga järgmiseks hommikuks on jälle meelest läinud ja võib rõõmsa meelega kohale jalutada. Ma vist ei olegi Teile veel kirjutanud, et koht, kus me siin pesitseme, asub Airlie Beachi vähem kui kilomeetripikkusest peatänavast 30minutilise jalutuskäigu kaugusel. Airlie on üldse üks imepisike pikliku kujuga linnake, kus kohalikke elanikke on vaid 3000 ringis. Melu on siin sellegi poolest kõva – rahvast liigub linnas pidevalt ja pidu käib iga päev juba kella viiest alates. Suurema osa siin viibivatest inimestest moodustavad resortides peatuvad ja jahtidel loksuvad turistid ja meiesugused noored maailmarändurid. Põhimõtteliselt Airlie Beach ise ongi seesama vähem kui kilomeetripikkune peatänav, mille ühel pool servas on ookean ja teisel pool kõrguvad mäed. Ühel pool otsas elame meie ja teisel pool otsas, Cannonvale’is asuvad suuremad toidupoed, pangad jms oluline.

Töö Airlie Beach Appartmentsides ei ole aga veel üldse kõik. Lauri käib esmaspäevast alates veel ühes Tai restoranis delivery driver’iks – põhitööna sõidutab Ford Fiestaga :D inimestele toitu koju ja kui tellimusi napib, aitab pisut ka restoranis kliente teenindada. Nii kolm-neli tundi igal õhtul. Ja mina sokutasin ennast lisaks Fish D’Vine’le ka ühte India restorani teenindajaks. See nädal olen E-R esimeses ja L,P teises kohas. Kuidas edaspidi olema hakkab, eks siis näis. Ühesõnaga praegu meil kõik päevad käed-jalad tööd täis. Eesmärk on esialgu mingigi rahatagavara endale teenida, et mitte kulutada rohkem kui sisse tuleb. Eks seda veel näeb, kui kaua nii jaksab.

Sissetulekute-väljaminekute kohta nii palju, et hinnad on siin küll kõrged, kuid palgad veelgi kõrgemad. Toiduained on enamasti kuskil poole kallimad kui meil kodus või isegi pisut enam. Siin aitavad meid aga igasugu poodide oma märgi tooted – nii nagu ka Eestis on viimasel ajal Rimile tekkinud omanimelised kaubad ja Konsumile Säästu tooted jne. Mõned üksikud asjad on muidugi ka neli või viis korda kallimad, samas harva võib midagi leida ka sama hinnaga, millega kodus harjunud oleme. Väljas söömine on koduga võrreldes muidugi kallis. Kiirsöögikohad nagu McDonald’s ja Subway mitte nii väga, aga kohvikusse või restorani sööma ei kipu. Söökide hinnad algavad enamasti kuskil 20 AUDist (~ 15€). Fish and Chipse (kohalik rahvustoit vist :D) saab muidugi veidi odavamalt. Ja ma ei räägi üldse mingitest korralikest restoranidest. Täitsa tavalised söögikohad nagu meie Vapiano või siis Laterna baar.

Samas palgad on samuti tunduvalt kõrgemad, kuigi Airlie Beachis on need suure tööjõu hulga tõttu ülejäänud Austraaliaga võrreldes suhteliselt madalamad. Sellegi poolest on teenindajate palgad siin ligi neljakordsed ja kui me kiiremini koristama õpiks, teeniksime ka tube koristades üle 15€ tunnis. Sellise töökoormusega, nagu praegu, kulutame ilmselt ära maksimaalselt kolmandiku rahast, mis me teenime. Vot kus tublid lapsed alles J

Airlie pildid

Tere juba jälle. Käisime täna Airlie teises otsas poes ja tulime Lauriga kahekesi tipa-tapa tagasi. Teepeal tegime mõned ilusad pildid, et Teile siinolevast veel natuke aimu anda. :)

Hei, jälle lubasin pilte ja kõike, aga ei miskit. Lihtsalt siin on üks hästi ilus mereäärne rada, kus me üks päev Elinaga jalutasime, aga see on meie cabinikodukesest päris kaugel. Iga päev oli plaan Lauriga sinna jalutama minna, et pilte teha ja need ka siia üles riputada, aga näe, ei jõudnudki. Lihtsalt päeval on igasugu asju teha ja et seal ära käia, tuleks paar tunnikest aega varuda kuskil enne kella kuute, sest pärast seda hakkab juba liiga pimedaks minema.

Mõned pildid ikkagi saate ka. Ja need mereääretee pildid tulevad ka kunagi. Sinna ei saa lihtsalt minemata jätta ja neid pilte ei saa lihtsalt tegemata jätta.

Meie tegemiste juurde siis nüüd... Eelmise postituse lõpetasime sellega, et Lauri sai farmis tööd, hurraa-hurraa. Tegelt ei olnudki eriti hurraa. Farmi töö oli päris karm ja paprikakorjajat Laurist see kord ei saanud. Kümme tundi kurja tagaajamismasina dikteeritud tempos paprikaid noppida nii, et näpud katki, villis ja valusad, selg haige ja motivatsioon kadunud – ei lähe läbi. Esmaspäevaga sai see lugu otsa, rohkem pole meist kumbki farmis käinud.

Sellel ajal kui Lauri tunde ja minuteid luges, et põllu pealt minema saaks, sibasin mina mööda Airlie Beachi poode ja söögikohti, et ikka ka tööle saada. CV-sid sai jagatud igale poole, kuhu vähegi sisse pääses, mis sellest, et võib-olla mõni koht oli selline, kus tegelikult töötada ei tahakski. Kuna siin neid kohti aga liiga palju ei ole, kuhu kandideerida, siis ei jäänud lihtsalt muud üle. Pärast paari tundi ringi uitamist olin kogunud küllaltki palju lootusrikast tagasisidet ja ka ühe kindla tööotsa. Hurraa! Fish D’Vine restorani oma CV-d andes, pakuti juba sama päeva õhtuks võimalust tööle tulla. Aga muidugi, suurima hea meelega. Ka Elina töötab samas restoranis ja eile saime teada, et veel üks kolmas eesti tüdruk mahub meie väiksesse kollektiivi J. Praeguseks olen seal käinud juba kolm päeva ja täna jälle. Tunde tuleb nädala peale kokku ikkagi pisut vähe, seega otsin omale ka paralleelset töökohta. Seega jah, jätkuvalt otsime mõlemad tööd.

Nii olemegi see nädal iga päev paaris restoranis/kohvikus enda töökätt pakkumas käinud. Lauri tegi teisipäeval kohe ka omale RSA ära ja läks lahti. Kandideerime ka koos igasugu kaugematesse resortidesse, kus pakutakse lisaks töökohale ka majutust. Ideaalne võimalus alguses pisut raha koguda. Telefonid ikka aeg-ajalt helisevad, aga siiani ei ole veel kuhugi ennast ära sokutanud. Üleeile helistati jälle, kutsuti tööintervjuule. Eile, reedel, käisimegi siis koos intervjuul – kohalikku surfi-vabaajariiete poodi otsitakse teenindajaid. Nüüd jääb vaid oodata, et telefon jälle heliseks.

Pärast intervjuud tegime väiksed poetiirud, meisterdasime lõunasööki ja peagi oligi meil Elinaga aeg tööle tõtata. Poisid mängisid samal ajal kohalike kaardimängulembelistega pokkerit. Lõpetasime enam-vähem samal ajal ning tegime õhtul kodus veel natuke piipu ja veini. Maiks-Elina läksid natukeseks edasi välja, sest Elinal oli vahepeal kella 12 saabudes sünnipäev alanud ja väsinud perekond Laurad jäi koju saabunud unemuret lahendama J. Sünnipäeva pidamise plaan oli niikuinii laupäevaks tehtud – jäime saabuvat hommikut ootama.

Nüüd ongi siis laupäev ja käes Elina sünnipäevatähistamise aeg. Eks näis, mis toimuma hakkab. Täna pidi igatahes põhitrall toimuma. Kurb on aga see, et mina juba kella viieks tööle tõttan. Või ega tegelikult väga kurb ei olegi. Tööl on täitsa tore ja vaja on natuke raha ka teenida.

Piltidel on: 1)Maiksu-Elina autu, 2)üks rannapäev, 3,4,5)lihtsalt paar ilusat kohta (muideks siin ei ole üldse pilves ilma olnud, pildid on lihtsalt õhtul tehtud...), 6)kohalik must kakaduu, 7,8) meie tibatilluke cabin, mis on meie praegune elukoht mõnda aega

Heihopsti, kallid kodumaalased!

Kuna meil on siin nelja peale meie väikeses pesas vaid üks netipulk, siis ei ole meie blogi sissekanded olnud just igapäevased. Asja parandamiseks püüan nüüd teha ühe üsna pika ja põhjaliku sissekande.

Neljapäeval kohale jõudes asusime juba õhtul agaralt suurematesse ja kaugematesse resortidesse, kuhu ise kohale jalutama ei hakka, meile saatma, et ikka tööd leida. Lootus oli saada tööle mõnele saarele, kus tööandja poolt on ka toitlustamine ja majutus. Hea võimalus esialgu raha kõrvale panna.

Reede hommikul läks Elina, kes siis oli veel meie ainus tööinimene, omi töiseid asju ajama ja Maiks mängis mulle ja Laurile taksojuhti – käisime pangas ja avasime kohaliku pangakonto ning tšekkisime üle kõik linnas olevad kuulutuste tahvlid. Aga ei sealt leidnud miskit. Linnast tagasi, tegime väikse söögi ja une ning peagi oli ka meie tööinimene kodus tagasi. Õhtu viis poisid pokkerit mängima ja tüdrukud Aileni (ka üks Eesti tüdruk, kes veebruarist saadik siin elab) juurde head-paremat limpsima – kes veini, kes õlut, kes midagi kolmandat või neljandat. Kui suurest limpsimisest tuju juba piisavalt lõbusaks muutunud oli, liikusime me, tüdrukud, edasi linna, kus käisime läbi peamised klubid-baarid ja niisama ringi jalutasime. Poisid aga tegid samal ajal kõvasti tööd – mängisid pokkerit. 20$ osalustasu eest teenis Lauri kolmandaks tulles 40$ ja Maik teises ringis esimeseks tulles 80$. Vaevalt nad isegi paremat oleks osanud tahta. Õhtu lõpp tõi meid kõiki koos muidugi McDonald´sisse ja sealt tagasi meie armsasse cabinisse.

Pärast reedest pidu möödus laupäev muidugi mittemidagitegemise tähe all. Natuke pikutamist basseini ääres, palju Heroes´t (kes veel ei tea, siis see on mingit sorti arvutimäng, millest ma isegi suurt midagi ei tea), natuke lõunauinakut, veidi söögitegemist, pisut uute kohtade avastamist ja õhtu möödus poistel jällegi Heroes´e seltsis ja tüdrukutel nii, et kes luges ja kes vaatas filmi.

Pühapäevaks olime plaaninud veel tihedat meilidesaatmist ja RSA (Responsible Service of Alcohol) tegemist. RSA on selline certificate, mida on vaja, kui tahad kuskil pubis-baaris-kohvikus-restoranis töötada. Põhimõtteliselt nagu eeldus selleks, et sa tohiksid kliendile alkoholi müüa. Selle saamiseks tuleb internetis natuke vastavateemalist kirjandust lugeda, mõned testid teha, 65$ maksta ja olemas. Igatahes mööda söögi- ja joogikohti enda töölepakkumise olime jätnud esmaspäeva. Pühapäeva hommikul aga plaanid natuke muutusid – poisid sõitsid ca 75km kaugusele farmidesse tööd küsima. Senikaua kuni Elina tööl ja poisid kesteabkus olid, tegin mina 2-3h oma RSA-d, koristasin pisut meie cabinit ja preemiaks peesitasin natuke basseini ääres ja lugesin raamatut. Juba kella ühe ajal tulidki poisid, töökohad olemas – said mõlemad farmi paprikaid korjama. Õhtul käisid meie mehehakatised kalal ja naisehakatised jalutasid Airlie Beachi otsast otsani läbi. Jalutasime peamiselt mööda kalda äärde ehitatud sellist kõrgemat rada, mis meenutas natuke nagu sinka-vonkalist puusilda. Kahju, et me fotoaparaati kaasa ei võtnud – seal oli tõesti ilus. Teine kord teeme pilte ja näitame Teile ka.

Ja nüüd olemegi jõudnud esmaspäevani. Teil seal on veel pühapäev tegelikult, sest kell näitab praegu alles 6.47. Poisid on tööle ära läinud (neil on vist see nädal iga päev hommikul seitsmest viieni) ja ma ei saanud ka enam und. Eile sai liiga vara magama mindud. Võib-olla on tööotsimise sabingi juba natuke sees – see on see, mis mind täna ees ootab. Elinal on ka vaba päev, lubas minuga koos mööda potentsiaalseid töökohti ringi jalutada.

Tahaks täna mõned pildid ka teha ja täna/homme siia üles riputada, et Teil oleks natuke aimu, kuidas, kus ja mismoodi me elame J.

Me kõik tervitame Teid kõiki!

Destination Airlie beach

Hei-hei, kõik kallikesed, kes meie tegemiste vastu huvi tunnevad. Teile teadmiseks, et oleme õnnelikult ja pisut väsinult pärast üle 22 lennutunni edukat üleelamist lõpuks Airlie beachil kohal. Mackays (meie final lennu-destinationis) ootas meid ees väike päike, 23 kraadi sooja ja küüt Maiksu-Elina auto näol. Pärast lühikest pooletunnist autosõitu olimegi Airlies oma järgnevate päevade kodukeses, meie Austraalia houmide cabinis, kohal. Siuh-lips ja valmis.

Esialgu tundub kõik... keeruline. Iga asi eeldab meeletut asjaajamist ja kohalikega jutustamist, aga õnneks siin on Maiks ja Elina, kes meid hästi palju aitavad.

Eks siis praeguseks ongi vist kõik. Kui midagi lähipäevil toimuma hakkab, tööd leiab ja mingeid muid häid ja huvitavaid uudiseid tekib, küll siis räägime sellest teilegi.

Seniks olge teie tublid ja me oleme ka.

TERE TERE

Meil on nüüd blogi ja ehk kunagi hakkavad siia postitused ka tulema :)