Hei, jälle lubasin pilte ja kõike, aga ei miskit. Lihtsalt siin on üks hästi ilus mereäärne rada, kus me üks päev Elinaga jalutasime, aga see on meie cabinikodukesest päris kaugel. Iga päev oli plaan Lauriga sinna jalutama minna, et pilte teha ja need ka siia üles riputada, aga näe, ei jõudnudki. Lihtsalt päeval on igasugu asju teha ja et seal ära käia, tuleks paar tunnikest aega varuda kuskil enne kella kuute, sest pärast seda hakkab juba liiga pimedaks minema.

Mõned pildid ikkagi saate ka. Ja need mereääretee pildid tulevad ka kunagi. Sinna ei saa lihtsalt minemata jätta ja neid pilte ei saa lihtsalt tegemata jätta.

Meie tegemiste juurde siis nüüd... Eelmise postituse lõpetasime sellega, et Lauri sai farmis tööd, hurraa-hurraa. Tegelt ei olnudki eriti hurraa. Farmi töö oli päris karm ja paprikakorjajat Laurist see kord ei saanud. Kümme tundi kurja tagaajamismasina dikteeritud tempos paprikaid noppida nii, et näpud katki, villis ja valusad, selg haige ja motivatsioon kadunud – ei lähe läbi. Esmaspäevaga sai see lugu otsa, rohkem pole meist kumbki farmis käinud.

Sellel ajal kui Lauri tunde ja minuteid luges, et põllu pealt minema saaks, sibasin mina mööda Airlie Beachi poode ja söögikohti, et ikka ka tööle saada. CV-sid sai jagatud igale poole, kuhu vähegi sisse pääses, mis sellest, et võib-olla mõni koht oli selline, kus tegelikult töötada ei tahakski. Kuna siin neid kohti aga liiga palju ei ole, kuhu kandideerida, siis ei jäänud lihtsalt muud üle. Pärast paari tundi ringi uitamist olin kogunud küllaltki palju lootusrikast tagasisidet ja ka ühe kindla tööotsa. Hurraa! Fish D’Vine restorani oma CV-d andes, pakuti juba sama päeva õhtuks võimalust tööle tulla. Aga muidugi, suurima hea meelega. Ka Elina töötab samas restoranis ja eile saime teada, et veel üks kolmas eesti tüdruk mahub meie väiksesse kollektiivi J. Praeguseks olen seal käinud juba kolm päeva ja täna jälle. Tunde tuleb nädala peale kokku ikkagi pisut vähe, seega otsin omale ka paralleelset töökohta. Seega jah, jätkuvalt otsime mõlemad tööd.

Nii olemegi see nädal iga päev paaris restoranis/kohvikus enda töökätt pakkumas käinud. Lauri tegi teisipäeval kohe ka omale RSA ära ja läks lahti. Kandideerime ka koos igasugu kaugematesse resortidesse, kus pakutakse lisaks töökohale ka majutust. Ideaalne võimalus alguses pisut raha koguda. Telefonid ikka aeg-ajalt helisevad, aga siiani ei ole veel kuhugi ennast ära sokutanud. Üleeile helistati jälle, kutsuti tööintervjuule. Eile, reedel, käisimegi siis koos intervjuul – kohalikku surfi-vabaajariiete poodi otsitakse teenindajaid. Nüüd jääb vaid oodata, et telefon jälle heliseks.

Pärast intervjuud tegime väiksed poetiirud, meisterdasime lõunasööki ja peagi oligi meil Elinaga aeg tööle tõtata. Poisid mängisid samal ajal kohalike kaardimängulembelistega pokkerit. Lõpetasime enam-vähem samal ajal ning tegime õhtul kodus veel natuke piipu ja veini. Maiks-Elina läksid natukeseks edasi välja, sest Elinal oli vahepeal kella 12 saabudes sünnipäev alanud ja väsinud perekond Laurad jäi koju saabunud unemuret lahendama J. Sünnipäeva pidamise plaan oli niikuinii laupäevaks tehtud – jäime saabuvat hommikut ootama.

Nüüd ongi siis laupäev ja käes Elina sünnipäevatähistamise aeg. Eks näis, mis toimuma hakkab. Täna pidi igatahes põhitrall toimuma. Kurb on aga see, et mina juba kella viieks tööle tõttan. Või ega tegelikult väga kurb ei olegi. Tööl on täitsa tore ja vaja on natuke raha ka teenida.

Piltidel on: 1)Maiksu-Elina autu, 2)üks rannapäev, 3,4,5)lihtsalt paar ilusat kohta (muideks siin ei ole üldse pilves ilma olnud, pildid on lihtsalt õhtul tehtud...), 6)kohalik must kakaduu, 7,8) meie tibatilluke cabin, mis on meie praegune elukoht mõnda aega