Heihopsti, kallid kodumaalased!

Kuna meil on siin nelja peale meie väikeses pesas vaid üks netipulk, siis ei ole meie blogi sissekanded olnud just igapäevased. Asja parandamiseks püüan nüüd teha ühe üsna pika ja põhjaliku sissekande.

Neljapäeval kohale jõudes asusime juba õhtul agaralt suurematesse ja kaugematesse resortidesse, kuhu ise kohale jalutama ei hakka, meile saatma, et ikka tööd leida. Lootus oli saada tööle mõnele saarele, kus tööandja poolt on ka toitlustamine ja majutus. Hea võimalus esialgu raha kõrvale panna.

Reede hommikul läks Elina, kes siis oli veel meie ainus tööinimene, omi töiseid asju ajama ja Maiks mängis mulle ja Laurile taksojuhti – käisime pangas ja avasime kohaliku pangakonto ning tšekkisime üle kõik linnas olevad kuulutuste tahvlid. Aga ei sealt leidnud miskit. Linnast tagasi, tegime väikse söögi ja une ning peagi oli ka meie tööinimene kodus tagasi. Õhtu viis poisid pokkerit mängima ja tüdrukud Aileni (ka üks Eesti tüdruk, kes veebruarist saadik siin elab) juurde head-paremat limpsima – kes veini, kes õlut, kes midagi kolmandat või neljandat. Kui suurest limpsimisest tuju juba piisavalt lõbusaks muutunud oli, liikusime me, tüdrukud, edasi linna, kus käisime läbi peamised klubid-baarid ja niisama ringi jalutasime. Poisid aga tegid samal ajal kõvasti tööd – mängisid pokkerit. 20$ osalustasu eest teenis Lauri kolmandaks tulles 40$ ja Maik teises ringis esimeseks tulles 80$. Vaevalt nad isegi paremat oleks osanud tahta. Õhtu lõpp tõi meid kõiki koos muidugi McDonald´sisse ja sealt tagasi meie armsasse cabinisse.

Pärast reedest pidu möödus laupäev muidugi mittemidagitegemise tähe all. Natuke pikutamist basseini ääres, palju Heroes´t (kes veel ei tea, siis see on mingit sorti arvutimäng, millest ma isegi suurt midagi ei tea), natuke lõunauinakut, veidi söögitegemist, pisut uute kohtade avastamist ja õhtu möödus poistel jällegi Heroes´e seltsis ja tüdrukutel nii, et kes luges ja kes vaatas filmi.

Pühapäevaks olime plaaninud veel tihedat meilidesaatmist ja RSA (Responsible Service of Alcohol) tegemist. RSA on selline certificate, mida on vaja, kui tahad kuskil pubis-baaris-kohvikus-restoranis töötada. Põhimõtteliselt nagu eeldus selleks, et sa tohiksid kliendile alkoholi müüa. Selle saamiseks tuleb internetis natuke vastavateemalist kirjandust lugeda, mõned testid teha, 65$ maksta ja olemas. Igatahes mööda söögi- ja joogikohti enda töölepakkumise olime jätnud esmaspäeva. Pühapäeva hommikul aga plaanid natuke muutusid – poisid sõitsid ca 75km kaugusele farmidesse tööd küsima. Senikaua kuni Elina tööl ja poisid kesteabkus olid, tegin mina 2-3h oma RSA-d, koristasin pisut meie cabinit ja preemiaks peesitasin natuke basseini ääres ja lugesin raamatut. Juba kella ühe ajal tulidki poisid, töökohad olemas – said mõlemad farmi paprikaid korjama. Õhtul käisid meie mehehakatised kalal ja naisehakatised jalutasid Airlie Beachi otsast otsani läbi. Jalutasime peamiselt mööda kalda äärde ehitatud sellist kõrgemat rada, mis meenutas natuke nagu sinka-vonkalist puusilda. Kahju, et me fotoaparaati kaasa ei võtnud – seal oli tõesti ilus. Teine kord teeme pilte ja näitame Teile ka.

Ja nüüd olemegi jõudnud esmaspäevani. Teil seal on veel pühapäev tegelikult, sest kell näitab praegu alles 6.47. Poisid on tööle ära läinud (neil on vist see nädal iga päev hommikul seitsmest viieni) ja ma ei saanud ka enam und. Eile sai liiga vara magama mindud. Võib-olla on tööotsimise sabingi juba natuke sees – see on see, mis mind täna ees ootab. Elinal on ka vaba päev, lubas minuga koos mööda potentsiaalseid töökohti ringi jalutada.

Tahaks täna mõned pildid ka teha ja täna/homme siia üles riputada, et Teil oleks natuke aimu, kuidas, kus ja mismoodi me elame J.

Me kõik tervitame Teid kõiki!