Reisime

Jälle oleme kaua teel olnud, ilma vahepeal midagi kirja panemata. Värsked emotsioonid on vaikselt hakanud juba tuhmuma.

2. aprillil oli meie kõige kõige viimane tööpäev Karratha Tavernis. Juba hommikul veidi peale seitset väljusime kodust, et süüa tööjuures viimane tasuta hommikusöök, peale mida veetis Lauri hommikupooliku külmkapis õllepudelitega mängeldes ja mina jätsin baarileti taga vanade kaladega hüvasti. Kella kuue ajal õhtul koju jõudes ootasid mind koduhoovis Lauri ja Mario ning vesipiip. Veetsime toreda õhtupooliku eestlaste seltsis. Mario oli järgmisel õhtul Perthi poole teel ning meie ülejärgmise päeva hommikul Karijini poole.

Järgmine päev kulus pakkimisele, pesu pesemisele, auto parandamisele (väikesed korrektuurid meie siseviimistluses), Taverniga veel viimaste asjade klaarimisele ja väikesele šopingule, et kõik vajalik reisimiseks olemas oleks.

4. aprilli hommikul alustasime sõitu Karrathast Karijini National Parki poole. Peamiseks tõmbenumbriks on seal sügavad keskmiselt 100meetrised kaljulõhed, mille vahel voolab vesi. Inglise keeles gorges. Ise ei oskagi seda Eesti keelde tõlkida. Sõnaraamat ehk aitaks. Seal veetsime kaks päeva mööda neid erinevaid kaljulõhesid ronides-matkates ja seal asuvates pool’ides ujudes. Imeline oli vahepeal magedas! ja jahedas! vees mõnuleda – omadused, mis siinset ookeanivett ei iseloomusta. Kõikjal oli võimalik esmalt ülevalt kaljukünkale rajatud lookout’ilt alla vaadata ning siis ise mööda kaljuserva alla ronida. Kõikjal olid märgistatud looduslikud rajad – ei mingeid laudteid ega muud - ning ka eelnevad hoiatused, mis raskusastmega antud rada on. Seal oli ka radu, kuhu ilma teatud litsensita üldse turnima minna ei tohigi. Ohhetada ja ahhetada ikka sai seal sügaval kaljulõhes üle kivide, ojade ja minijugade kohiseva kosega jahutava pool’i poole tatsates.

Reede lõuna ajal kui enamus lookout’id ära imetletud ja matkarajad läbitud olid, jätsime National Parkiga hüvasti ja liikusime edasi Broome’i suunas. Teepeale jäi ka Port Hedlandi nimeline linn, mis on oma olemuselt suuresti Karratha moodi. Kõrged palgad ja palju töölisi, kes seal tegelikult ei ela, vaid paari nädala kaupa sinna tööle sõidavad ning vabad kusagil mujal veedavad. Peamisteks tööstusaladeks seal on soolatootmine ja kaevandamine.

Laupäeval jõudsime juba Broome’i. Tundus väga armas tore ja vahva vaikne linnake. Palju ei jaksanud seal ringi vaadata kuna niiskus ja palavus olid meeletud. Broome’i jõudsime õnneks aga kõige õigemal ajal üldse. Nimelt esineb seal kolmel päeval kuus selline looduslik nähtus nagu „staircase to the moon”. Justnimelt sedamoodi see välja näebki – nagu viiks pikk trepp välja kuuni. Selline vaatepilt tekib vaid väga tugeva mõõna ajal täiskuu peegeldusest vee alt välja tulnud ookeanipõhjale. Igatahes meie jõudsime sinna just esimesel neist kolmest aprillikuu päevast. Imelist vaatepilti saime jälgida otse oma caravan park’ist.

Järjekordne tore päev seljataga, kuid juba eelmisest ööst väike unevõlg silmalauge sakutamas, sättisime end varakult kella kaheksa ajal õhtul telki tudile. Enne pea padjale toetamist plaanisime teha väikese internetitiiru. See tiir läks aga nii suureks, et magama saime alles kella ühe ajal öösel. Tunnike või vähemgi magatud, tõusis tuul nõnda tugevaks, et tuli telk alla võtta. Meil on selline muidu väga vahva kahemeetrine telk, kus saab mugavalt püsti jala peal riideid vahetada ja kõik, aga tuul, see talle ei meeldi. Kuna õhk oli soe, viskasime madratsi telgipõhjale ning magasime oma linade-tekkide-patjadega lageda taeva all. Sedagi vaid tunnikeseks. Suurest tuulest oli veel vähe, ka vihmapoiss otsustas äkki oma nägu näidata. Suurte jahedate vihmapiiskade poolt üles aetuna pakkisime omad tekid-padjad-telgid-madratsid kokku ja suundusime auto esiistmele und otsima. Juba enne päikesetõusu oli uneotsinguist küllalt ning otsustasime teele asuda. Kuna mõlemad olime sel ööl maganud vaid kuskil kolme tunni jagu, siis sõitmine käis korda mööda. Ikka üks kõrvalistmel unevõlga tasumas ja teine kohvitops käes juhiroolis meid järgmise sihtmärgi poole viimas. Nii me nüüd olemegi juba kaks päeva plus tänased kaks tundi kiiruga Darwini poole liikunud – vahemaa kahe linna vahel on pea kaks tuhat kilomeetrit. Praegu hakkamegi juba Darwinisse kohale jõudma. Järgmises postituses kirjutame siis sellest linnast J.