Tere tervist!
Avasin just meie Austraalia blogi lehekülje ja olin jõudnud läbi lugeda meie viimase postituse esimesest lõigust poole, kui tekkis tahtmine kiiruga uut postitust koostama hakata. Viimati kirjutasime teile pärast oma kõige esimest vaba päeva Karrathas. Nüüdseks oleme aga jõudnud juba viie day off’i kaugusele (või võiks isegi öelda, et kuue, kui ka see nädal oleks meile üks puhkepäev jäetud, aga ei, seekord mitte) ja terve selle aja jooksul ei ole jõudnud sõnagi Välkude päevaraamatusse kirja panna. Püüan nüüd siinveedetud ajale tagasi mõelda ja tegemata töö kuuekordselt tasa teha.
Tööst nii palju, et mõlemad oleme omale jälle väikestviisi uusi ülesandeid juurde kogunud. Mind koolitati välja spordibaari masinaid kasutama, tabloosid uuendama ja muud säärast. See on kõik vajalik selleks, et väsinud töölised oma lemmiknime või õnnenumbriga hobu või kutsu võidule saaksid panustada ja seeläbi (enamasti) kõvasti raha kaotada. Minu jaoks tähendab see lihtsalt seda, et nüüd saan ka hommikusi kella kaheksast või kümnest algavaid vahetusi teha. Lauri on aga oma sõrme hoopis köögi ukse vahele pistnud. Eile sai esimest päeva kitchen hand’i tööd proovida. Kahjuks lõppes Lauri eilne tööpäev varem kui minu oma ja täna hommikul jälle algas varem, mistõttu pole olnud võimalust pikalt köögitöö muljetest kuulda. Eile õhtul töölt lahkunud Lauri näoilme ja täna hommikul kuuldud lühidate kommentaaride põhjal võib aga öelda, et see töö on küllalt pingeline ja väsitav. Köögis töötamisel on ometi ka üks pluss-pool: tasuta hommikusöök plus lõuna- ja õhtusöök restorani menüüst omal vabal valikul. Täna hommikul ootas mindki külmkapis karp cheescake’ga. Lauri õnneks võib aga loota, et kolme köögi päeva sisaldavad nädalad saavad olema ajutised, kuna praegu asendavad poisid üht puhkusele sõitnud köögitädikest. Üks päev nädalas köögis töötamist ei ole ilmselt hullu.
See nädal on üldse Tavernis väike tööjõu puudus. Paljudel töötajatel, sealhulgas ka meil, ei ole vaba päeva ning ka tunde on igapäevaselt pisut rohkem kui muidu. Kui minul tuleb sel nädalal kokku 60 tundi, mis on 7 päeva kohta täitsa normaalne, siis Lauri tunnid on kuskil 80 ringis. Järgmisest nädalast on meil aga üks meessoost töötaja juures ning kõigist ülesannetest, mis jagunesid enne kahe mehe vahel, peaks nüüdsest jätkuma kolmele. On põhjust arvata, et Lauri järgmise nädala graafik ei saa enam selline hullumaja olema.
Vahepeal oleme kahjuks avastanud seda, et meie staffhouse on kõigist olemasolevatest vaieldamatult kõige nigelam. Ainsaks plussiks teiste ees on asukoht Taverni lähedal. Kuid ka siin on paremaid ja halvemaid tubasid ning meie pääsesime just järgmisele levelile J. Nimelt kaks briti tüdrukut, kellega koos elasime, kolisid mujale, mille peale me nende toa vallutasime. Koos oma suure voodiga muidugi. Nüüd oleme laelambi ja suure peegli võrra rikkamad. Riidekapp on ka pisut vägevam – rohkelt riiuleid ja just täpselt parasjagu riputamise ruumi. Kui nüüd veel asiaadid konditsioneeri ka kogu aeg maha ei keeraks, ei olekski üldse enam millegi kallal nuriseda.
Briti tüdrukute asemel kolis meie juurde üks Sakslastest paarike, kes alates tänasest Tavernis tööd alustavad. Üheksateistaastased Alex ja Vivian. Nii palju kui ma nendega eile suhtlesin, tundusid nad äärmiselt toredad inimesed olevat. Võib loota, et meil saab nendega siin väga vahva olema.
Selle kuu aja sisse, mil me oma blogi uuendanud ei ole, on jäänud ka meie sünnipäev. Seda päeva tähistasime küllaltki tagasihoidlikult. Olin plaaninud reedel, 25. novembri päeval koogi meisterdada, et see õhtul tööle kaasa võtta ja pärast tööpäeva lõppu, kui kell juba üle südaöö on ja kuupäev kahekümne kuues, seda kõigi Taverni usinate töömesilastega jagada. Juhtus aga see, et nii mind kui Laurit kutsuti lisaks ette nähtud õhtusele vahetusele juba hommikul vara tööle. See aga ei saanud minu väikeses peakeses ammu-ammu valmis hautud plaani pastat ja kooki valmistada, ära rikkuda. Nii ma siis küsisin endale 45minutilise pausi, mille jooksul koju vudisin ja koos Lauri abiga nii pasta kui ka koogiga hakkama saime. Kahjuks selleks, et meie tegevuse tagajärjena tekkinud kaos likvideerida, kulus veel 15 minutit. Pikk paus oli mulle aga lubatud, kuna meie supervisori sõnul olid nad kohustatud mulle vastu tulema kuna mina olin neile vastu tulnud sellega, et ettenähtust 8 tundi varem tööle nõustusin tulema. Järgmise pausi ajal käisime jälle kodus, sõime õhtuks pastat, kaunistasime koogi marjade ja šokolaadiga ning võtsime kiirelt tehtud kaunikese endaga kaasa.
Järgmisel päeval, ehk siis päris sünnipäeva päeval käisime Chloe juures basseini ääres mõnulemas, pärast mida tegime väikse õhtuuinaku ja läksime Icon’isse – väidetavalt Karratha parim söögikoht – õhtust sööma. Sellega ületasime küll oma Vihulas püstitatud restoraniarve rekordi, kuid eriliselt nauditavaid maitseelamusi juurde ei saanud. Minu mereanni pasta nägi küll oivaline välja: krevetid, kala, kammkarbid ja kõige tipuks suur terve lobsteripoolik (ei teagi, mis see eesti keeles on, kas vähk või homaar). Igatahes ülimalt ahvatlev nägi välja. Maitse poolest oli küll ka väga hea, aga ei midagi sellist, mille poolest seda eriliseks elamuseks pidada. Lauri lammas nägi samuti ahvatlev välja, kuid maitse poolest ei midagi erilist. Tema sõnul eelistaks ta nende tehtud pudrule pigem meie restorani pulbrist tehtud kartuliputru. Liha kohta mul kahjuks kommentaarid puuduvad. Kuigi lootused selle koha osas olid kõrgemad, kui see, mida me kogesime, oli ikkagi tore kodust välja saada ja natuke koos mingis tavapärasest erinevas keskkonnas ja olukorras aega veeta. Kõhud täis, kutsusime courtesy bus’i (buss, mis inimesi baari toob ja baarist koju viib) meile järele ja läksime Tavernisse. Ryan, meie supervisor, oli meile lubanud tasuta sissepääsu, mis võõrastele maksis 40AUDi ning paar tasuta jooki. Kõik selle me saime. Tagasi koju jõudes nautisime veel natuke külma õlut ja veini ning ajasime juttu kuni teised tööjuures järjekordse laupäeva õhtu tagajärgi likvideerisid.
Kuigi see nädal on erakordselt kiire olnud, jõudsime meie Chloe ja Stephanie’ga esmaspäeval rannas käia. Sellel ajal kui tüdrukud rannas peesitasid, tassisid Lauri ja Ian (Stephanie poiss-sõber) koos väljas palava käes raskeid laudu-toole ja kirusid oma rannas lebavaid laiskvorste. See oli esimene kord rannas üle lugematult pika aja, arvestades seda, millises kliimas me viibime. Tee randa, kus me käisime, viis läbi täieliku kivikõrbe ning kohale jõudes ei viibinud seal ainsatki hingelist. Pole ka midagi imestada, kuna selleks, et sinna ligi pääseda, tuleb esiteks teada, et selline koht on olemas, tuleb omada korralikku maasturit ja oskusi sellega ümberkäimiseks ning leida üles õige tee. Ainuüksi sõit keset täielikku kivikõrbe tühermaad kestis ligi 45 minutit. Kuigi ranna-aega jäi meile vaid kuskil tunnikese jagu, nautisime sellest iga minutit. Loodan, et saame õige pea ka Lauriga koos ühe rannaskäigu ette võtta. Selle koha pealt võib loota meie uutele naabritele, Sakslastele – neil on auto ;). See kord tuleks siiski mõni kergemini ligipääsetav koht leida.
Lõpetuseks võiksin kirjutada veel paarist huvitavast seigast. Paar nädalat tagas kui Lauri bottleshop’is töötas, jäi ta ühe kliendiga pikemalt rääkima. Teemaks nimelt elu Eestis. Selle peale, kui Lauri siinsete palkade suuruse ilmestamiseks tõi näite sellest, kui lühikese ajaga ta Tavernis töötades teenib oma ema kuupalga, andis klient talle imestusest 50 dollarit, paludes see anda oma emale. Siit tervitused Endlale J! Teine vahva seik oli kord kui me oma vabal päeval pool päeva maha olime maganud, peale seda hilist hommikusööki nautinud ning siis end shopping centre’sse lasknud viia. Vaja oli Laurile tööriideid leida ja muud nidi-nodi. Mõlemad toidupoed olid sel päeval millegipärast pooltühjad, mistõttu käisime kõigepealt ühes poes, siis järgmises ja siis jälle uuesti esimeses. Lõpuks kui oma poetuurid tehtud saime, oli kell vist kusagil poole 8 ringis. Väsinud ja kõhud tühjad, istusime keset ostukeskust pingi peal ja püüdsime bussijuhti kätte saada, et ta meid poest koju viiks. Kui me seal paar minutit kedagi telefoni teel kätte saamata istunud olime, tuli meie juurde tädike suurte üksteise peale laotatud paberkottidega, mille seest paistsid suured kandilised pappkarbid ja küsis, kas me soovime pirukaid. Minu kohmetult naeratava arusaamatu näo, jaatava vastuse ning küsimuse peale, miks ta meile tasuta pirukaid tahab pakkuda, ulatas ta mulle ühe paberkotti pakitud alusetäie, öeldes, et nad peavad pagaripoe kinni panema. Kui karbi paberkotist välja tõmbasime, leidsime sealt kolmteist suurt pirukat, millest igaühe hinnaks pea viis dollarit. Küll need Austraallased on alles lahked :D. Kui juba asjade jagamisest rääkima hakkasin, siis võib siia hulka mainida ka õllekastid, millega Lauri kahel päeval töölt koju on tulnud. Nii et ka tasuta alkoholist ei tule meil puudust. Igaõhtused staffie’d ja tasuta õlled – mis nii viga. Ja kuna Lauri on kümnete viisi tasuta õlut saanud, võtab ta nii mõnelgi õhtul töölt staffie’ks omale suure Magnersi siidri, et koduseid õlle- ja siidrivarusid balansis hoida.
Kõige lõpuks veel üks ja kõige huvitavam seik: Lauri on peaaegu et kiilakas ja mina olen selles süüdi. Nimelt ostsime juba pea kuu aega tagasi Lauri initsiatiivil masina, millega juukseid ajada, kuna juuksuris käimine on kallis ja tema sõnul on „pikad” juuksed üleüldse siin üks igavene tüütus. Ehk siis pärast nädalatepikkust edasi lükkamist pistsime paar päeva tagasi masina stepslisse ja tegime Lauri juustega üks null. Kuigi see masinaga juuste maha ajamine tundub jube lihtne tegevus, ei ole sugugi nii, et siuh lips ja valmis. Päris pikalt pusimist oli, et see sõjaväelasevälimus okeilt välja tuleks. Igatahes nüüd on tehtud ja ei ole hullu midagi. Alguses oli natuke nagu võõras mees, aga nüüd on jälle oma.
Saigi vist kõik. Kell on siin nüüd pisut üks läbi. Ootan veel paar tunnikest kuni Lauri koju tuleb, et üks tema uut imagot tutvustav pildike teha ja see ka käesoleva postituse juurde lisada. Hahaha J
Asi on nüüd selline, et see postitus on sellisel kujul siia ülesriputamist oodanud juba laupäeva pärastlõunast saadik, aga Lauri ei lasknud laupäeval töölt tulles endast pilti teha ja siiamaani ei ole teda korralikult kaamerasilma ette saanud. Seega ei ole mul kahjuks teile ühtegi lühikarvalise pilti näidata, aga parem ilma pildita kui üldse mitte midagi. Kauemaks ei saanud seda pikka juttu desktopile kükitama jätta. Küll pildi ka saab.
No comments:
Post a Comment